Vajalik vaheldus

Pühade ajal ei vaadanud ma kordagi e-posti ega tegelenud internetindusega. See oli mõnus vaheldus. Sai täielikult pühenduda rahulikele jõuludele. Rõõmustav oli ka eile õhtul üle pika aja postkasti vaadates tõdeda, et isegi rämpsu postitajatel on puhkus.

Vaheldus on väga vajalik asi. Tegelikult on see igasuguseks arenguks lausa hädavajalik. Peale kolme aastat ülikoolis on mul lausa uskumatu soov tegutseda ja teha praktilisi asju. Panin seda vahelduse vajalikkust tähele juba siis kui käisin Otsa nimelises koolis ja pidin iga päev kolm tundi pilli harjutama.. Tegelikult ei ole võimalik üle poole tunni millelegi keskenduda, sest tõeliselt keskendudes kulub tohutult energiat. Käisin seal koolis 2,5 aastat ja siis läksin ülikooli. Võrreldes ülikooliga olid muusikaõpingud äärmiselt praktilised. Muusikakoolist saadud teadmisi kasutan ma iga nädal, kui käin muusikastuudios flööti õpetamas. Need teadmised lähevad iga nädalaga aina suuremaks, sest neile lisandub kogemus. Olen hakanud kogemusi tohutult hindama. Võib olla selle pärast, et selle kolme aastaga, mis ma ülikoolis tähtsaid nimesid ja teooriaid tuupides veetsin, on minus kasvanud vajadus vahelduse ja praktika järele. Mul on vajadus tegutseda. See on ka osaliselt põhjuseks, miks ma ei taha veel magistrisse minna. Ma lihtsalt tunnen, et ei ole mõtet minna magistrisse enne, kui ma ei ole välja mõelnud ülimalt praktilist magistritöö teemat. Töö peaks olema selline, et ma saaks selle kahe ettenähtud aasta jooksul ka ise reaalselt tegutseda ja mitte ainult istuda arvuti taga ja lõputult lugeda... Ja ma tahaks teha midagi sellist, millest oleks ühiskonnale reaalselt kasu, mitte et see töö jääb peale kaitsmist riiulisse tolmu koguma. Ülikoolis õpitu aga hääbub vaikselt, sest argipäeval seda vaja ei lähe. Nimed tuhmuvad, teooriad hääbuvad, õpitu ununeb märkamatult. Ja enne, kui pole rahuldatud vajadus tegude ja kogemuste järele, on aju uute nimede ja aastaarvude omandamisel tõrges.

Noortele töötutele antakse võimalus teha endale video-CVd

Koolitusprogramm ”Tulen turule!” õpetab noortele töötutele vajalikke oskusi tööturul läbilöömiseks ja aitab koostada video-CVd.

„Tulen turule!“ projektijuhi Terje Hengi sõnul ei ole video-CV Eestis veel levinud viis ennast tööandjale esitleda. „Praegusel ajal, kus tööd otsivad paljud, aitab video-CV kindlasti silma paista ning seeläbi suureneb võimalus ihaldatud töökoht saada“, usub Henk.

Koolitusprogrammis osalevad noored saavad teadmisi karjääri planeerimisest, arendavad oma esinemisoskust ja harjutavad tööintervjuud, osalevad töövarjudena ettevõtetes, teevad endale video-CVd, saavad teada oma parimad omadused ja oskused, tutvuvad Euroopa vabatahtliku teenistuse võimalustega jpm.

Koolitusprogrammi on võimalik kandideerida 18-30-aastastel töötutel noortel kuni 10. jaanuarini http://euroopa.noored.ee/tulenturule

Noorte töötute koolitusprogrammi „Tulen turule!“ viib läbi SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo koostöös CV Keskusega. Koolitusprogramm toimub veebruarist aprillini 2010.

Lisainfo:

Terje Henk
„Tulen turule!“ projektijuht
SA Archimedes Euroopa Noored Eesti büroo
terje.henk@archimedes.ee
http://euroopa.noored.ee/tulenturule

Tasuta jõulukaardi meistriklass laupäeval.

Kursuse raames toimuvad:
Pabervalmistamise meistriklass-õpetatakse käsitsi keskaegsel meetodil valmistama paberit 19. detsembril 2009 kell 11(kui olete huvitatud, helistage Sofjale, number 53322357)

Etnograafiline loeng- tutvustatakse õnnitluskaartide traditsiooni eesti, vene ja ukraina kultuuris 19.detsembril 2009 kell 15.00

Programm toimub kloostrikunstikoolis LABORA (Laboratooriumi tn 22):

Üritus on kõigile osalejatele tasuta!

Lisainformatsioon:
Anatoli Ljutjuk 56502572
Mari Tamm 53402494
e-mail - labora.tallinn@gmail.com

Ja mitte ainult vajadused...

Jätkan oma filosoofiliste tõdede otsimist sealt kus eile pooleli jäi..
Mul on selgelt meeles, kui saates oli Leili Alaoja-Rein, kes rääkis sellest, kuidas ta lõpuks jõudis lilleseadeni. Lõigus, mis mu tähelepanu köitis, ütles ta nii: "Kui ma esimest korda lilleseade tundi jõudsin, ma tundsin, et nüüd olen selle õige keele enda jaoks kätte saanud. Sinnamaani ma tundsin, et olen nagu hüpiknukk siin elus. Ma ei osanud ei üht ega teist, aga sellest hetkest alates, kui ma leidsin endale lilleseade, hakkas kõik minu elus laabuma."
Ma olen väga sageli kuulnud just noori inimesi rääkimas, kuidas nad ei leia seda päris oma kohta üles. Ollakse küll tark ja andekas ja mitmes asjas päris tubli, kuid midagi nagu oleks alati puudu... See puuduolemine käivitab inimeses vajaduse otsida üles see õige tegevus. Leili leidis selle oma asja üles ja avastas, et selleks on lilleseade. Mitte kõigil inimestel ei ole sellist õnne teenida raha tegevusega, mida nad armastavad ja naudivad.
Kuidagi tähenduslik on ka lause lõpp- hakkas kõik minu elus laabuma. On mõningad eksistentsialistlikud humanistid, kes peavad just elumõtte leidmist kõige olulisemaks, et inimene jõuaks rahu ja õnnelikkuseni. Elumõte on midagi, mis on alati olemas, kuid tuleb lihtsalt üles leida. Kui inimesel puudub elumõte, siis on ta elu kurb ja raske. Elumõtted on aga igal inimesel erinevad.. ei ole mingeid universaalseid elumõtteid, mida saaks näiteks sõbralt laenata. Elumõte on igal inimesel isiklik ja unikaalne ja ta peab selle enda seest üles leidma. Öeldakse, et pärast iseendaga kontakti saamist ja elumõtte leidmist, hakkavad probleemid lahenema ja inimene leiab oma elus õige teeotsa kätte. Millegi pärast tuli mulle seoses Leili looga selline assotsiatsioon... Vaata ka videot sellest saate osast SIIT

Mis paneb täiskasvanud õppima?

Kui sügisel Tagatargemate saatega alustasime, siis peamine küsimus, millele me vastust otsisime oli, et mis on see, mis motiveerib ja innustab inimesi veel täiskasvanuna ikka ja jälle õppima minema. Nüüd, kui kolm kuud on möödas ja pea 15 saadet juba eetris olnud, hakkab vastus sellele suurele küsimusele selgeks saama. Sellele suurele küsimusele ei ole ainult üks suur vastus, vaid põhjuseid on mitmeid ja kõik need põhjused on ühel või teisel moel väga tähtsad. Mulle tundub, et kuna küsimuse püstitus on iseenesest isegi pisut filosoofiline, siis kõige konkreetsemalt ja põhjalikumalt saaks sellele vastata tuginedes mingile kindlale teooriale. Olles näinud ja analüüsinud kõiki Tagatargemate saateid on mul tunne, et kõige paremini sobib sellele küsimusele vastama psühholoogias humanistliku suuna esindajate teooriad. Humanistid olid need, kes uurisid muu hulgas ka motivatsiooni ja õppimist ja arendasid oma mõtteid nii, et need oleksid nn. päris elule lähedased.  Üks kuulsamaid humaniste on kindlasti Abraham Maslow, kelle vajaduste hierarhia püramiidi teavad vist kõik. Lühidalt oli selle püramiidi mõte illustreerida ideed, et inimeste vajadused saab liigitada madalamateks ja kõrgemateks."Madalamate" vajaduste rahuldatus võimaldab asuda rahuldama järgmise astme vajadusi. Need inimese põhivajadused alustades kõige madalamast on siis: füsioloogilised vajadused (söömine, magamine jne.), turvalisuse vajadus, kuuluvusvajadus, enesehinnangu vajadus ja kõige kõrgem vajadus on ennast teostada, aktualiseerida.

See teooria läheb praktilises mõttes väga täppi ka vaadates saates esinenud inimeste motiive, ehk seda, millist vajadust õppimisega rahuldatakse. Kõige suurem protsent on neid, kes on läinud õppima selle pärast, et see võimaldab neil paremini rahuldada oma füsioloogilisi vajadusi. Näiteks on nad leidnud tänu sellele uue töö ja saavad nüüd perele elatist teenida. Inimesi, kelle motiivid lähtuvad nn. kõige madalamatest vajadustest, on kõige rohkem, sest enne kui saab arengus edasi minna, peavad madalamad vajadused rahuldatud olema.  Maslow järgi tegelevad lausa 85% inimestest peamiselt just oma füsioloogiliste vajaduste rahulldamisega. Näiteks tsitaat 5. detsembri avaloost: Eve Sisa, Virumaa aasta õppija 2009: "Üldiselt õpivad aktiivsed inimesed. Üldiselt on väga palju ikka praktiline vajadus. Ja osa inimesi on sellised, kes tõesti püüavad käia igal pool, need on üksikud. Kes püüavad leida uusi teadmisi, sest need on paljud ilma rahata, need kursused" Kuna Eve on ise osalenud aastate jooksul väga paljudel koolitustel ,siis on tal juba nni pilt olukorrast selge. Intervjuu lõpetuseks ütleb ta nii ilusasti:"Nii lai, kui see silmapiir ja nii suur kui see mõttemaailm, niisugune on see elu. Kui Sa tahad, et ta on väike, su toas ainult, palun väga. Aga kui Sa tahad rohkem teada, siis praegu on igas vallas nii palju võimalusi." Mis minu meelest näitab seda, et Eve ei õpi enam ainult praktilistel kaalutlustel, vaid teda motiveerivad juba kõrgemad vajadused, mis on seotud tema sisemaailma arendamisega. Vaata saadet Evest SIIT

Kellele ei meeldiks tantsida?

Laupäeval sai alguse vist selle hooaja kõige higisem ja särtsakam järjelugu- Hannes läks tantsutrenni!
Kui küüslauk ravib terveks sajast erinevast haigusest, siis tantsimine arendab vähemalt 7 erinevat võimet. Näiteks: tantsimine arendab rütmitunnet ja koordinatsiooni. Lisaks on tantsima õppimisel väga oluline jäljendamise oskus. Õpilane peab suutma kopeerida oma treeneri ettenäidatud liigutusi. Lapsena toimub kõik õppimine tänu jäljendamisele ja see on inimesele väga loomulik õppemeetod, kuid täiskasvanuna uuesti sellist "primitiivset" meetodit kasutada ei olegi nii lihtne. See eeldab ikka väga suurt tähelepanu suunamist kahele objektile korraga- inimesele, kes näitab liigutusi ette ja enda kehale, et panna käed-jalad õigeid asju tegema. Lisaks kehale teeb tantsimise ajal trenni  ka mõistus. Kõik need sammud ja sammude kombinatsioonid on ju vaja meelde jätta! Niisiis on lisaks lihastoonuse tõstmisel ka mälufunktsioonidele toniseeriv toime.
Ka psüühikale mõjub tantsimine suurepäraselt. See on üks parimaid viise vabaneda pingetest, unustada mured ja lihtsalt lasta oma tunded valla ja avastada ennast. See võib vabastada kompleksidest ja anda enesekindlust. Kui tantsitakse koos parteneriga, siis õpetab see paindlikkust ja koostöö tegemist.
Esimesest trennist on Tagatargemate kodulehel üleval lühike, hoogne ja lõbus video Hannese esimesest trennist. Vaata seda tagatargemate kodulehelt ja terve saadet saab vaadata SIIT .

Tasuta koolitus fotograafiahuvilistele !

Koolitusele saab registreeruda SIIT

Suhtlemine ei ole üksnes kommunikatsioon...

Eilne intervjuu läks suurepäraselt. Saime 45 minutit huvitavat materjali ja ma ei teagi, kuidas sealt see 10 minutit, mis saatesse läheb, välja lõigatakse, sest valik saab olema väga keeruline. Õhkkond võtte ajal oli mõnus. Tundus, et kõik kuulasid huviga ja jutt läks edasi ka siis, kui kaameraid ja valgusteid kokku pakiti. Erki rääkis pärast võtte lõppu loo sellest ajast, kui ta Taanis mereväes õppustel oli. Ta sai tuttavaks ühe arstiga, kes uskus väga tugevalt suhtlemise tervendavasse mõjusse. Nimelt oli seda arsti palutud kunagi tulla vaatama, mis võiks viga olla ühel vasikal, kes on juba mitu nädalat apaatne ja ei võta jalgu alla. Mees küsis kohe, et kus vasika ema on ja sai vastuseks, et too oli 2 nädalat tagasi maha müüdud. Järgmiseks hakkas ta vasika nina hõõruma ja temaga rääkima. Paari tunni pärast nähti, kuidas vasikas püsti tõusis ja oma nina aia äärde hõõruma läks. Peale nina sügamist läks ta edasi teiste loomade juurde. Kõik olid muidugi väga imestunud, et kuidas see võimalik on. Mõtlesin sellele kui õhtul koju jalutasin. Vahel ongi ju nii, et kui satud rääkima inimesega, kellega suhtlemine annab energiat, paneb see nägema maailma hoopis rõõmsamates toonides. Sellisel juhul ei ole suhtlus mitte ainult informatsiooni vahetamine vaid vahetatakse ka midagi nähtamatut. Ma ei tea, mis see nähtamatu on.. võib olla hoolimine? Selleks, et kuulata, mida teine öelda tahab on ju vaja hoolida sellest inimesest või vähemalt teemast, millest jutt käib. Öeldakse, et kõige paremad suhtlejad on need, kes oskavad kuulata. Võib olla ongi see just selle pärast, et tegelikult selleks, et tõesti täie tähelepanuga inimeste kuulata, on vaja, et see inimene sulle ka meeldiks. See seletab ka seda, miks meeldivate õpetajate ainetest paremini aru saadakse. Ja kui suhtlevad kaks inimest, kes kuulavad teineteist suure tähelepanelikkuse ja mõistmisega, siis hakkab energia liikuma. See tekkiv säde tekitab uusi mõtteid ja inspiratsiooni. Suhelda on mõnus!

Selle nädala sündmused

25. novembril Tallinnas RockCafe's ja 30. novembril Tartus Genialistide Klubis toimub ettevõtlus konverents tudengitele.
Loov Eesti teavitab - tulemas on PLAHVATUS!
Tahad kasutada võimalust, et lasta end inspireerida ettevõtluse teemadel? Ja seda natuke loovamas õhkkonnas kui loengusaal või seminariruum? Tule kuula, vaata ning lase mõttel plahvatada! Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes ja kahes vaatuses.Stardipauk mõlemas linnas kell 18.00 ning koha eest raha ei nõuta!

26.novembril Tallinnas Swissotelis Kuues kodanikühiskonna konverents „Hea kodaniku taimelava“. Konverentsile tullakse kokku, et mõelda, jagada ja tähistada. Eelnevalt kogunenud ideegrupid on teinud omalt poolt ettepanekuid, kuidas kodanikuks kasvamist enam toetada: mida peaks tegema üksikisik, organisatsioonid, avalik võim. Ideegruppide arutelust ja rahvusvahelisest sisendist minnakse edasi ühise aruteluga, kus pakutakse välja konkreetsed tegevused. Korraldajad jäävad konverentsiga rahule, kui iga osaleja on saanud vähemalt ühe teostamist väärt mõtte kodanikuhariduse edendamiseks oma igapäevas. Täpsem info http://www.ngo.ee/28495

27. novembril toimub Tallinnas V täiskasvanud õppijate foorum.
TÕF toimub 27.novembril Tallinnas Swissotelis (Tornimäe 3). Oodatud on kõik maakondade aasta õppijad 2009 ja nn aktiivsemad aasta õppijad eelmistest aastatest.
V TÕF toimub ESFi programmi "Täiskasvanuhariduse populariseerimine" raames ning on osalejatele tasuta
Täpsem info ja registreerimine http://www.andras.ee/

Nii palju küsimusi...

Vahel tahaks, et tuleks juba stabiilsus maa peale :) Või siis lihtsalt, et oleks ka lõpuks hea ja rahulik olla ja et ei peaks enam midagi uut õppima. Just! Vahel ma soovin, et ei oleks enam midagi, mida ma jälle õppima pean. Aga see on võimatu. Kui sellele vastu punnima hakata, läheb olukord veel jubedamaks. Elu lihtsalt sunnib ja lükkab takka, et hakka aga pihta ja õpi ära need asjad. Mõnel helgemal hetkel võib isegi kangastuda selline illusioon, et nüüd ongi kõik klaar. Läheb kaks päeva mööda ja sa saad aru, kui loll üldse saab olla. Uuel päeval on uued väljakutsed ja ainult vanade teadmistega toime enam ei tule.

Täna mõtlesin ka paradoksile, et miks kõik asjad, mida esimest korda käsile võtad, nii hirmutavad tunduvad? Tegu võib olla väga lihtsa ülesandega, kuid kui puudub eelnev kogemus, siis lööb nagu kramp pähe. Tekivad küsimused, et kas ma saan ikka hakkama? Äkki ma teen midagi valesti? Kuidas seda asja üldse tehakse? Ja mis siis veel, kui puuduvadki kinnitatud reeglid või arusaamad, kuidas siis seda asja õieti tehakse? Kui tuleb lihtsalt läheneda loovalt ja teha see asi ära? Siis kui asi tehtud, vaatan tavaliselt tagasi ja imestan, et mis siin siis keerulist oli või mida ma kartsin? Ja nii iga kord... miks küll?

Mõni nädal tagasi hõiskasin ma Twitteris, et juhhei :) ! Väga vahva! Eesti matemaatikaõpetajate mõtted liiguvad õiges suunas- hakatakse arendama loovust... reageerisin sellele artiklile (artikkel teaduse portaalis)

Lühikeses artiklis palju sisuliselt huvitavat polnud, kuid mind juba erutas mõte, et matemaatikaõpetajad plaanivad muuta hindamist nii, et süsteem hakkaks toetama õpilaste loovat arengut.

Eelmisel nädalal olin haige ja ei saanud võttegrupiga kaasa minna tantsu treeningule Kristine Eskoga. Kuid sellel nädalal on ka põnevaid ülesandeid. Kolmapäeval läheme võttele ühe särava igiõppuri juurde ja sel korral minu ettevalmistatud küsimustega. Püüdsin oma mõtteis lavastada 10 minutit põnevat intervjuud temaga ja ma loodan, et see kukub veel paremini välja, kui mu unistustes.

Mõnus algus!

Tänasel päeval on olnud juba väga mõnus algus. Käisime võttel Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. Asukoht on sellel koolil väga hea ja maja on nii seest kui väljast tõeline vaatamisväärsus. Lisaks oli seal kuidagi hea ja tore olla. Kooli esimesel korrusel on peaaegu 800 aasta vanused massiivsed valged võlvid, mis tekitavad kohe huvi hoone ajaloo vastu. Loomulikult hakkab saate meeskond kohe pärima, et kas siin kummitab ka?  Ja tulebki välja, et kõige esimesena asus siin nunnaklooster, aga nunnade hinged on vist rahu saanud ja seal pole kunagi ühtki kummitust kuuldud ega nähtud. Hoonele tänapäevase hõngu annab aga soojus- traditsioonilise kivipõranda all on kaasaegne põrandaküte- jälle üks mõnu asi :), aga Hannes tupsutab pärast võtet laupa ja kukalt- oli vist väga kuum intervjuu. Tegelikult ei läinud me sinna ju arhitektuuri imetlema. Täna filmitu läheb eetrisse kolme nädala pärast ja saade peaks andma täiesti objektiivse ülevaate sellest koolist. Ja minu meelest on see pilt, mis meile täna avanes väga hooliv, sõbralik ja innustav. TVTG suhtumine oma õpilastesse on väga vastutulelik. Seal ei vaata õpetajad õpilastele ülevalt alla vaid suhtuvad neisse nagu partneritesse. Lõplikult kummutatud sai ka päris levinud kuid rumal eelarvamus, et õhtukoolide õpilased on eluga pahuksis või allaandjad. Pigem on vastupidi. Selle kooli toetav ja paindlik süsteem aitab päevaõppe pooleli jätnutel uuesti tuhast tõusta. Läinud kevadel lõpetanute seas oli päris palju neid õpilasi, kes jätkavad oma haridusteed nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis või mõnes teises kõrgkoolis. Kuidas on see võimalik? TVTG-s on väga head reaalainete õpetajad, ja paljud õpilased, kellel on eelnevalt olnud halvad kogemused seoses näiteks matemaatika õppimisega, on seal koolis ka keerulistest asjadest lõpuks aru saanud. Kui on huvi ja vajadus oma pooleli jäänud haridustee jätkamiseks, siis Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium on kindlasti väga hea algus.

Dream a little dream for me...

K: Kust pastaka otsast on see "Tõelisus saab alguse unistustest"  välja imetud?

V: Ei ole pastakast tulnud... lambist tuli :) !

Ma olin juba nädal aega üritanud head pealkirja blogile välja mõelda ja siis ühel öösel enne magama jäämist tui pähe lause: "Tee tõelisusse saab alguse unistustest". See lause ei olnud mingi mõttetegevuse vili vaid lihtsalt kerkis mu seest välja. Kui ma vaatan sügavale enesesse.. siis ma tunnen, et minu elu kõige suuremaks edasiviivaks jõuks on unistused. Unistuste pärast hakkan ma midagi tegema ja eriti õppimine on seotud unistustega. Unistamine annab nagu väikse särtsu elule juurde ja on ka tervislik, sest ilusate asjade üle unelemine maandab stressi ja lõõgastab mõnusalt.

Unistused ei pea alati olema suured ja kättesaamatud. Isegi vannitoa remont võib olla üks väike unistus. Väike unistus võib olla ka see, et küpsetada ise kodus päris oma leib või kaunistada kraklee tehnikaga lillepotti. Kui sa teed midagi, mille lõpptulemus on hea tunne südames ja õnnelikkus tehtu üle, siis on see ju nagu väikese unistuse täitumine.. sest kelle unistuseks ei oleks olla õnnelik ja teha neid asju, mis on mõnusalt õnnestavad. Võib olla on naised suuremad unistajad ja seepärast on nad ka suuremad õppijad ja võib olla on see ka üks põhjus, miks Tagatargemate saate teemades on viimasel ajal nii palju käsitööd ja küpsetamist olnud.

Kui ma vaatan näiteks iseennast... siis mind motiveeriks õppima ainult unistused. Näiteks on mul unistus, et ma tahan maalida elus ühe maali. Kuna mul ei ole absoluutselt mittemingisugust maalimisannet, siis ma peaksin oma unistuse täitmiseks eelnevalt läbima maalimiskursused. Kui ma juba maalima hakkan, siis ma tahan, et sellest tuleks ikka ilus pilt, mitte mingi soperdis. Mul on ka unistus, et ma tahan oma pulmas tantsida avatantsuna quicksteppi. Ilma tantsukursusteta ei ole see vist eriti võimalik...

Kuidas aga teha nii, et unistustest saaks tõelisus... vist üht ja ainust nippi ei ole, aga iga laupäev kell 18.00 on jälle erinevad õpilood ekraanil.

Õnn

Loen kõiki neid tarku raamatuid, et millegi suure saavutamiseks on vajalik kombinatsioon tarkusest, püsivusest ja töökusest. Et eesmärgid saavutataksegi kannatlikkuse ja higi valamisega. Ja siis juhtun kokku õnneliku rõõmupalliga, kes teatab naeratus huulil, et elus läbilöömiseks on vaja ikkagi õnne :) . Tegemist ei pruugi olla üldsegi mingi naiivitariga, kes usub, et on mingitel müstilistel põhjustel Jumala soosingu ära teeninud ja nüüd kõik, mis ta iganes soovib, läheb võluväel täide. Sisemine tunne, et õnn on sinu poolel, annab enesekindluse ja rahuliku meele. Enesekindlus ja lootus annab jällegi toetuspunkti uute asjade alustamiseks, raskel hetkel pooleli oleva jätkamiseks või jõu viimaseks pingutuseks ettevõetu lõpule viimisel.

Richard Wiseman Hertfortshire´i ülikoolist uuris selliseid "õnneseeni" ja tuvastas neli käitumisviisi, mis annavad õnnele võimaluse sinu õuele tulla:

• Murra rutiini. Kohtu uute inimestega, jaluta tööle erinevaid teid pidi, improviseeri. Uued kogemused mõjuvad värskendavalt ja pakuvad uusi võimalusi. 
• Näe halvas head. Millegi ebameeldiva ja ärritava juhtumiselt keskendu positiivsele aspektile. Mida sa sellest õppisid? Oleks võinud veel hullemini minna? Võib olla on see hoopis millegi jaoks kasulik?
• Järgi oma intuitsiooni. Otsustel, mis on vastu võetud tuginedes sisetundele, on tavaliselt palju õnnelikumad tagajärjed. Mõnikord võib alateadvusest kerkida geniaalseid juhiseid või lahendusi keeruliste probleemide lahendamiseks.
• Ole õnneks valmis. Mõnikord võib üks õnnelik juhus sattuda vaid paariks minutiks su nina alla. Kui see juhtub, siis haara sellest kinni. Õnne märkamiseks peab olema avatud ja valmis.

Ja siis tuleks veel edu poole rühkimise kestel natuke unistada, mediteerida ja eksperimenteerida, sest teaduslikud uuringud näitavad, et parim tulemus sünnib siis, kui raske töö on ühildatud õnnelikkusega.

Ansip lubab suuremaid investeeringuid teadusesse!

Lugesin just suurepärase pealkirjaga artiklit kuidas tänasel Teadus- ja arendusnõukogu istungil härra peaminister lubas, et teadus- ja arendustegevuse rahastamise jätkamine on prioriteet ka kriisiaastatel ning tulevaks aastaks ettenähtud kulutused teadus- ja arendustegevuse toetamiseks on 2,8 korda suuremad kui neli aastat tagasi. See on tubli otsus! Ma olen alati arvanud, et kriisi ületamiseks on vajalik mitte kvantitatiivne vaid kvalitatiivne kasv, sest iga probleemi ületamisega kaasneb tavaliselt ka mingi kvalitatiivne muutus. Näiteks, kui keegi jääb töötuks siis see on küll tema suur isiklik traagika, kuid kui ta selle olukorra lahendab, kas ümberõppega või mõnel muul viisil, siis lõppkokkuvõttes on selle inimese jaoks toimunud areng. Selleks, et riik saaks kriisist välja tulla, peab samuti toimuma mingi areng. Aga kust tuleb Eesti areng, kui see ei puuduta haridust ja teadustegevust?

Istungil toodi probleemina välja doktorikraadi kaitsjate oodatust väiksem arv. Miks ma ei imesta? Doktorandiks olemine on täiskohaga töö ja riik kompenseerib seda 6000 krooniga kuus.

Samal ajal, kui Prantsusmaa, USA ja Suurbritannia motiveerivad isegi laisku keskkooli ja kutsekooli õpilasi kopsaka taskurahaga, on Eestis doktorantide stipendium umbes sama suur. Suurbritannias ja USAs on rahaga motiveerimise meetodit kasutatud juba pea kümme aastat ja süsteem toimib – õpilased õpivad! Seal hulgas makstakse kinni madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus ja premeeritakse ka eksamitulemuste parandamist. Prantsusmaa on hakanud õpilasi „ära ostma“, et nad kutsekoole pooleli ei jätaks. Vaat kui armas! Loomulikult on see väga tore ja ikkagi parem variant kui see, et kutsekool jääb pooleli ja minnakse paha peale. Kui eelmainitud riigid on leidnud ressurssi toetada hoopis suuremat massi, nagu seda on kutsekoolide õpilased, siis miks ei võiks Eestis tõsta vähemalt doktorantide stipendiume?

"Education versus edutainment"

Koolituste kontseptsioon ja õpetamise meetodid on aja jooksul vähemalt näiliselt palju muutunud. Tänapäevased koolitused sisaldavad endas ka väga palju meelelahutuslikke elemente ja kohati meenutavad nn. elamuskoolitused rohkem tsirkust kui õppimist. Eile toimunud täiskasvanuhariduse sümpoosionil "Education versus edutainment" arutasid paneeldiskussioonis Ülo Vihma, Jaanus Kangro ja Liina Randmann just selle küsimuse üle, et mis see koolitamine siis on.

Niisiis, Jaanus Kangro põhiseisukoht oli, et kuna koolitaja puhul mõjub ka tema karisma, siis on ta alati mingil määral ka meelelahutaja. Korra olevat temalt koolitus tellitud lihtsa põhjendusega, et ta on noor ja kena mees. Praegu, noore ja ilusana, saab ta veel edutainmentiga tegeleda, kuid vana ja koledana hakkab klassikaliseks akadeemiliseks meistriks. Professionaalsus ongi tema jaoks see, kui suurepärased koolitajad on ka head meelelahutajad. Väga hea koolitus peaks sisaldama sügavaid elamusi, suurepärast meelelahutust ja uusi kogemusi või teadmisi. Seega pooldab ta suhtumist, et sügavate elamuste saamise nimel on kõik trikid lubatud. Koolitus on see, mis sünnib koolitaja ja koolitatava vahel, nii et mõlemad lähenevad teineteisele ja keskel saadakse kokku. Kui koolitaja ei lähene koolitatavatele või kui koolitatavad ei näita huvi õpetaja vastu, siis sünergiat ei teki ja õpiprotsess ei ole nii tulemuslik kui võiks. Miinimum, mida õpetaja teha saab, on mitte segada õppimist ja maksimum on soodustada õppimist. Kõik, mida koolitaja teeb, alates sellest, mis riided ta koolitusele selga paneb, peab vähemalt mitte mõjuma tõkestavalt.  Lisaks soovitab ta kõigil koolitusfirmadel tegeleda ka rohkem vanade klientide hoidmisega kui uute otsimisega, sest see on 400 korda tulusam kui püüe võita uusi kliente ja kõigile meeldida. Koolituse headuse hindamise mõõdupuu seisneb aga selles, kui palju häid mõtteid tal koolitamise käigus pähe tuleb.

Liina Randmann oli pigem akadeemilisema poole pooldaja ja suhtus igasugusesse meelelahutusse skeptiliselt, sest tihtipeale on tegemist kasutu aja raiskamisega. Tema meelest ei tohiks koolitatavad oodata õpetajalt klouni mängimist. Õpetajal peaks olema vabadus valida ise vorm, mis talle meeldib ja tal peaks olema ka võimalus jääda endale sobiva vormi juurde ja mitte lasta end suruda õppijate meelevalda. Samas tuleb arvestada ka seda, millise vormi järgi on õpilased võimelised õppima. Edutainment ongi tema meelest kergema õppimise vorm, mis on loodud ameeriklaste poolt neile inimestele, kes millestki keerulisemast ja sisukamast pole võimelised aru saama. Edutainment sisaldavat lisaks ka varjatud sõnumit, et klassikaline õppimine on raske ja nüri ja selline suhtumine võib kahjustada täiskasvanute õppe mainet.

Ülo Vihma nägi täiskasvanute õppimises pigem varjatud paradokse. Õppimine on toimunud siis kui inimese käitumises on toimunud muutused kuid tihtipeale täiskasvanud õppija võtab õpetaja sõnumi ja käitub sellele ristivastupidi. Seega on täiskasvanute puhul raske õppetulemust hinnata. Süvatasandil millegi omandamisel tuleb õppijal ette tõrke moment ja see, kuidas sellest üle saada, otsustab selle, kas õppimine on edukas või mitte. Nii loebki ta heaks koolitajaks pigem inimest, kes on võimeline lisaks teadmiste edasi andmisele ja võimeline juhtima õpilast ette tulevatest takistustest üle.

Kokkuvõtteks ei ole tegelikult mõistete education ja edutainment vastandamine vajalik ja kohane, sest mõlemad vormid on olenevalt olukorrast omal kohal.

Sümpoosion toimus Euroopa Sotsiaalfondi programmi "Täiskasvanuhariduse populariseerimine" raames ning oli osalejatele tasuta. Järgmine sarnane üritus tuleb juba detsembri alguses.

"Kohutav katastroof"

Eile õhtul oli mul natuke liiga palju vaba aega. Huvitav, miks on nii, et kui aega on liiga palju, on halb tunne ja kui aega on liiga vähe, siis ei märkagi muretseda? Tegelikult peaks olema ju vastupidi? Elu ongi ju ainult aeg… ja ei midagi rohkem?

Igatahes, ma ei saanud telekat vaadata, et seda aja ülejääki lihtsalt brutaalselt surnuks lüüa… ei saanud ka internetis surfata, sest internetti ka polnud. KOHUTAV KATASTROOF !!!

Klõpsisin siis hajameelselt arvutit ja … ohhoo, mis meil siin siis on… üks mõnus programm, millega ma kunagi õppisin kuidas õigesti ja kiiresti trükkida. Panin siis programmi käima ja jätkasin oma harjutusi sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Kõik oli veel meeles, sõrmed mäletasid kuidas õigesti tippida.ja et punkt tuleb lüüa parema käe nimetu sõrmega. Võib olla ongi nii, et elu annab need „hingamise pausid“ selleks, et saaks ära lõpetada need õppetunnid, mis on kunagi pooleli jäänud ja võib olla isegi ununenud.. Ja siis on võlg makstud ja saab uuesti tagasi minna kiirustama.

Tegelikult, soovitan kõigile, kes tahavad õppida pimekirja. On suurepärane programm Keyboard Pro, kus kogu õppeprotsess sarnaneb rohkem sõltuvust tekitavale ja hasartsele mängule, sest mängus on kiirus, täpsus ja iga hetkega suurenev tahe osata aina rohkem ja rohkem. Tegelikult on nii, et mida professionaalsem pimekirjas oled, seda naljakam on vaadata kuidas keegi trükib ainult kahe sõrmega. Samas saab ju ühe sõrmega ka hakkama.. milleks näha vaeva ja kulutada ligikaudu 20 tundi lihtsalt selleks, et osata „õigesti“ sõrmi klaviatuuri kohal liigutada? Miks? Võib olla on sellest ikka natuke kasu ka :)

Kolmapäeval Tallinna Ülikooli ja reedel Tehnikaülikooli- ülikoolides on avatud uste päevad!

Ülikoolides toimuvad avatud uste päevad ei ole mõeldud ainult abiturientidele- uudistamise vajadust oodatakse rahuldama ka neid, kel peast läbi käinud selline mõte: "Aga äkki läheks ikka magistrisse ka ?"  Niisiis,

Kolmapäeval, 21. oktoobril kell 10.00-16.00 on Tallinna Ülikoolis avatud uste päeva üritused ( toimuvad erinevad infotunnid, lühiloengud ning ekskursioonid. Kohal on ka karjääri- ja nõustamiskeskuse esindajad)

kl 18.00-19.00 toimub Tallinna Ülikooli Uus-Sadama 5 õppehoones ruumis M-218 magistriõppe infotund, kus on võimalik tutvuda Tallinna Ülikooli magistriõppe erialadega ning saada vastuseid magistriõppesse astumist puudutavatele küsimustele.

Miks astuda Tallinna Ülikooli magistriõppesse:

kõrgem kvalifikatsioon ja vastavus kutsestandarditele, uued erialased teadmised, palgatõus avalikus sektoris, eelis Eesti tööturul ja välismaale tööle kandideerimisel, 3+2 magistrikraadil eelis endise 4-aastase bakalaureusekraadi ees, võimalus õppida eelnevast täiesti uus eriala,  suurel osal erialadest tööl käivate inimeste ajakava arvestav õppeplaan, tasuta õppekohad, tasulistel õppekohtadel vajalik läbida 10 ainepunkti iga õpitud aasta kohta, õppeprogrammist rohkem õpitud ainete eest lisaks maksma ei pea, osaliselt avatud magistrieriala eeldab bakalaureusekraadi kindlas valdkonnas, avatud magistrierialadel õppima asumiseks ei ole oluline, mis erialal on omandatud eelnev bakalaureuse kraad.

Reedel, 23. oktoobril on TTÜ uksed valla kõigile huvilistele. Sisukas päev saab alguse kell 10.00, kui aulas avatakse erialasid ja teaduskondi tutvustav mess.

Avatud uste päeval on külastajatel võimalus saada detailset infot sisseastumistingimuste, kõikide erialade, riigieksamite ettevalmistuskursuste, stipendiumite ja karjäärivõimaluste kohta TTÜs. Saab käia teaduskondades ekskursioonidel, osa võtta loengutest, kiigata oma silmaga TTÜ põnevatesse laboritesse, teha karjääriteste, kuulata tudengitelt TTÜs õppimise kohta, mütata ringi mööda ülikoolilinnakut. Samuti on plaanis ka õpetajatele suunatud koolitus.

ja üks on kõik...

jätkan siit, kus eile pooleli jäi...

Kõige olulisem asi, mida ma selle projekti käigus lausa füüsiliselt tajusin, oli see, kui vale on üldistada ja teha järeldusi puuduliku informatsiooni põhjal. Inimesed on juba sellised, et elutempo on kiire, infot on palju ja ressurssi süübida millesegi põhjalikult napib. Nii juhtubki selline olukord, kus arvad, et oled jube tark, aga tegelikult täiesti eksinud.. või vähemalt nii juhtus minuga, sest kui mul oli juba kogutud killukeste põhjal mingi pilt kokku pandud, selgus, et see pilt oli väga moonutatud ja ühekülgne. Intervjuud tõid palju selgust, sest kõigil inimestel, kes olid nõus oma mõtteid jagama, olid erinevad kokkupuuted ja kogemused seoses hõimurahvastega. 

Selgeks sai see, et üldistada ei tohi ja ei saagi, sest kõikide hõimurahvaste olukord on erinev. Erinevad on poliitilised ja majanduslikud olud ja erinev on ka see, kui palju hõimurahvad ise enda kultuuri ja keele säilumise pärast muret tunnevad. Kuigi Venemaal elavatel soomeugrilastel peaks olema suurem sugulusside eestlaste kui venelastega, on palju hõimud siiski äärmiselt venestunud. Ja kuidas siis mõista seda, et me oleme näiteks vepslaste, manside ja handidega keelesugulased? Mitte midagi ei saa aru, kui nad räägivad! Paljud eestlased saavad enam vähem aru soomlastest ja ka liivi keel on hästi sarnane eesti keelele, kuid üldiselt on väliste omaduste põhjal ja nn. tavainimesel, mitte keeleteadlasel, raske mingit seost tajuda. Selleks, et see side saaks end ilmutada, on vaja põhjalikumat süübimist, sest seosed õblukesed ja varjatud.  Siia sobib hästi lõik Jaak Johansoni mõttekillust, kus ta ei räägi keelelisest seosest, vaid läheneb asjale jälle omamoodi:"No need seotud olemise tunded on ju erinevatel päevadel erinevad. Et millal sa tunned, et sa oled kellegagi vere poolest seotud, millal sa otsid hingesugulast. Ja millal sa otsid vaimusugulast ja need võivad olla väga erinevad asjad. Ja neid kõiki peame me siit maailmast otsima ja vahel on ühest abi ja vahel on teisest abi. Aga nii udmurtide kui ka Lehola Lembituga seob võib olla teatud luuseri tunne. Väga sageli tundub, et mõnikord kui keegi on tõesti väga aus ja siiras inimene, et siis tal läheb elus ikka väga sandisti."

 Alguses, kui ma hakkasin selle teemaga tegelema, siis mul tuli selline kurblik meel, et oi kui kahju, et pisikesed hõimud ei suuda oma haruldast keelt ja kultuuri kaitsta üleüldise globaliseerumise, nigela enesehinnangu ja Venemaa võimu vastu. Mida rohkem ma teada sain, seda keerulisemaks kõik läks ja nüüd.... ma ei oskagi  enam seisukohta võtta ja igal ühel on võimalus oma seisukoht leida või seda muuta osaledes Hõimupäevadel ja vaadates Hõimupäevade programmi ETV2 pühapäeval algusega 20.15

Kõik on üks

Kõik see, mis ma nüüd südamelt ära kirjutada tahan, sai alguse juba nädalaid tagasi…

Ma hakkasin tegelema ühe projektiga, mille nimi on „Hõimuside“ ja mis läheb eetrisse juba pühapäeva õhtul kanalil ETV2. Tegemist on Hõimupäevi toetava filmiprogrammiga, kus filmide vahelisi pause täidavad intervjuud. Nende intervjuude koondnimetus või saate pealkiri ongi „Hõimuside“.

Minu esimene ülesanne oligi läbi vaadata need filmid, mis pühapäeval eetris on. Läksin läbivaatuse ruumi enda arvates täiesti puhta lehena, sest ma ei teadnud Soome-Ugri hõimudest, nende kultuurist ja eluolust eriti midagi. Eelmisel päeval olin ma lugenud Doris Kareva luulet ja kes on Kareva fänn, see teab, et ta kasutab oma luuletustes hästi palju selliseid sõnu nagu ürgne, surm, igavik, piin, püha. Ühesõnaga läksin siis sinna vaatamise punkrisse, mis on ilma akendeta nõukaaegne ruum, ja esimene film oli „Elavalt maetud“ See film liigutas mind väga, sest tekkis nagu mingi emotsionaalne kolmnurk minu, Kareva luuletuste ja selle filmi vahel. Võib olla ei oska ma oma tundeid nõnda sõnadesse panna, et see oleks selgesti mõistetav, kuid neid filme vaadates sain juba aru, et tegemist on põneva ja olulise teemaga. Intervjuudega läks aga asi veel huvitavamaks! Hõimutemaatikal olid rääkima palutud 6 inimest. Kuid põhiline sõnum, mis õhku rippuma jäi, oli, et hõimurahvad ei ole pisike hunnik väljasurevaid primitiive – nad on osa meist kõigist ja meil on neilt palju õppida…

Nagu Anne Türnpu lõi huvitava paralleeli tsitaadiga Hemingway raamatust „Kellele lüüakse hingekella“. Tsitaat ise oli selline, et ära iial küsi, kellele lüüakse hingekella- seda lüüakse sulle.

Tegelikult on nii mõndagi veel, millest ma tahaksin rääkida, aga ülejäänust homme :)

Väljas sajab ja on selline mõnus mõtisklemise tuju...

Ma olen sageli imestanud, et kuidas ja mis ime läbi olen ma sattunud praegusesse olukorda ja teen neid asju, mida ma teen… On üks teooria, et paljud suured otsused- mida õppima minna või millist töökohta valida, on tehtud osaliselt alateadlikult ja üldsegi mitte ratsionaalselt. Inimesed lihtsalt järgivad oma unistusi, isegi, kui nad on need unustanud. Sellele teooriale toetudes olen ma otsinud neid oma väikseid lapsepõlve unistusi. Ma mäletan, et kui ma käisin kolmandas klassis, siis minu lemmik mäng oli mängida kooli. Peale tunde otsisin ma kaks sõpra, kelle peal harjutada õpetajaks olemist ja siis mängisime kooli. Nüüd, täiesti täiskasvanuna, kehastun ma kord nädalas flöödiõpetajaks ja see ei ole minu jaoks raske töö, vaid pisikese unistuse välja elamine. Täiskohaga õpetaja ma ei tahaks olla, sest kardan, et siis muutuks see tööks ja rutiiniks ja unistusest saaks pettumus.

On ka teooria, et kui inimene pole oma unistustega kontaktis- kui ta on need unustanud või neist loobunud või lausa vägivaldselt väldib neid- siis ei saa ta ka kunagi tõeliselt õnnelikuks.

Miks siis muidu otsustavad inimesed, näiteks sellised, kellest saates Tagatargemad lugusid on olnud, uuesti kooli tagasi minna? Juhul, kui töökoht ega mingi muu väline põhjus ei sunni neid selleks? See on ikka mingi sisemine vajadus lõpetada see, mille pärast kunagi oli kurb, et see pooleli jäi. Isegi unistused on nagu sellised lõpetamata asjad. Alustatud mälupildid… hingetundmused ja kui nad pole täide läinud, siis jäävad nad sinna lõpetamata asjade hulka. Ja oi-oi kui paha on ju kui on elus palju lõpetamata asju.

Võib olla on see täitsa selline teema, mille üle nüüd mõni kord pimedatel sügisõhtutel mõtteid mõlgutada.

Kes tahab see jõuab veel/jälle õppima !

Käesolev nädal on väga kirju igasugustest õppimisvõimalustest. Kes tahab, see jõuab veel võimalustest kinni haarata! Kõige suurem projekt on 9.oktoobrini toimuv XII täiskasvanud õppija nädal, mille raames toimuvad igal pool maakondades erinevad üritused. Tallinnas sõidab ringi õpitramm, loe täpsemalt siit

Tõsised kunstihuvilised on oodatud KUMUsse. 9. oktoobril algusega kell 12.00 toimub Kumu kunstimuuseumi auditooriumis seminar „Kaasaegne kunst Skandinaavia kultuuripoliitikas“, kus Põhjamaade juhtivad kunstipraktikud arutavad Skandinaavia kultuuripoliitika viimaste suundade ja praktikate üle. Fookuses on viimastel aastatel Põhjamaade kunsti maailmaareenile tõusmise fenomen, riikidevahelise koostöö osa selles ning edu võimalikud valupunktid. Seminar toimub näituse „I Love Malmö“ ning koostööprojekti „Museums in Motion“ raames.

Mis on see, mis muudab Põhjamaade kunstnike elu nii ihaldusväärseks ja Põhjamaade kunstielu nii rahvusvaheliseks ja põnevaks?

Ja see ei ole veel kõik!

Veel selle nädala lõpuni võtab G. Otsa nim. Muusikakool vastu täiskasvanud õppijaid, kes soovivad kas otsast alata või jätkata oma muusikaõpinguid.Soovijad saavad valida erinevaid sügisest kevadeni kestvaid tasulisi koolitusi nii pillimängu, laulu, koosmängu kui ka muusikateoreetiliste ainete oskuste omandamiseks. Saab õppida isegi arvuti kasutamist helisalvestuseks ja noodigraafikat.

Loe täpsemalt edasi siit

Kus on vanade tarkade tarkus?

Ühel ülikooli õppejõul oli selline filosoofia, et inimesed teevad oma elus võrdselt palju häid ja halbu otsuseid. Seega on terve elu teoreetiliselt nagu nullis, kuid ülikoolist peaks ammutama neid teadmisi, mis aitaksid teha häid otsuseid natuke paremini ja halbu otsuseid natuke kahjutumalt, nõnda, et kokkuvõttes oleks elu parem. Ma arvan, et sellel ideel on täitsa jumet, kuid kas see ka töötab? Mis on see, mis lõpuks paneb inimesi otsustama kas hästi või halvasti? Tihtipeale on mõjutavaks teguriks hoopis emotsioonid. Kui on halb tuju, on ka kalduvus kaotada kontroll ja hakata torisema ja nii lähevad asjad veelgi halvemaks. Samas kui hea tujuga säilitatakse suurem adekvaatsus ja tõenäosus teha targemaid otsuseid on suurem. Niisiis, on selleks, et teha suuremal hulgal õigemaid otsuseid vajalik lisaks ülikoolile veel emotsionaalne stabiilsust ja terve närvikava. Peale selle on rahva seas veel müüdid, et ilusamatel inimestel läheb elus kergemalt ja paremini … jne. Lõpuks, kui inimene on ilus, kõrgharidusega ja ülimalt positiivne ja tal ikkagi läheb elus väga halvasti juba 10 aastat järjest, siis milles võib olla probleem?

Vanasti.. siis kui meie esivanemad elatusid veel sellest, mida metsast kinni püüda suudeti, olid ka edukuse saladused ülesehitatud hoopis teistele printsiipidele. Vanad targad teadsid, millal minna metsa jahile ja millal mitte. Valel päeval ei mindud, sest tõenäosus midagi saada oli null. Õigel päeval aga mindi, tehti vajalikud rituaalid jahikäigu õnnistuseks, ja tuldi saagiga tagasi. Jah, kõik päevad pole vennad.

Minu jaoks on näiteks esmaspäevad natuke õnnestunumad kui teisi- ja kolmapäevad. Võib olla selle pärast, et nädalavahetusel on kogunenud rohkem energiat, plaanidel on aega olnud küpseda ja siis esmaspäeva hommikul olen ma rõõmsalt ja entusiastlikult läinud ja kõik oma toimetused ära teinud. Tänu sellele on minu esmaspäevane produktiivsus võrreldes teiste nädalapäevadega umbes kaks korda suurem.

Kus on vanade tarkade tarkus, et millal on head päevad ja millal halvad… istuks siis kõik need halvad päevad kuskil puu all ja loeks raamatut

koomiks on pärit siit

Milline on üks tüüpiline teleinimene?

Ma olen telemajas töötanud veel piisavalt vähe, et ikka veel igasugu pisiasjade üle igapäevaselt imestada. Tundub, et mingitest asjadest olen hakanud juba päris hästi aru saama.. näiteks sellest, et millised inimesed siin töötavad. Oma oletustele sain kinnituse ka tehes intervjuusid saate Tagatargemad meeskonnaga, et siis saate tegijate iseloomustused veebilehele üles panna. Rääkides saate režissööri, Olgaga, tema 25 aastat tagasi alanud telekarjäärist, tabas mind mõnus äratundmine. Ka tema oli tulnud tööle noorena ja täiesti teiselt erialalt. Alguses ma kippusin imestama, et kuidas on nii, et siin töötavad inimesed on kõik nii sõbralikud. Olgaga vesteldes sai selgeks, et see ei ole mul mingi luulu, vaid see ongi nii. Tüüpiline teleinimene on sõbralik, avatud, uudishimulik, õpihimuline, empaatiline ja loominguline. Paratamatult hakkab siin töötades ka peale avatuse muid isiksuse ja käitumise muutusi toimuma. Näiteks see pidev teadmisvajadus. Võib olla pole ma seda lihtsalt varem teadvustanud, kuid mul on tekkinud pidev tung kõiki asju uurida. Kui keegi räägib midagi, mis esialgu ei pruugigi nii huvitav olla, küsin edasi, sest äkki sealt tuleb midagi põnevat välja. Kõik, mis kuskil toimub või midagi avastatakse või korraldatakse mingi üritus- sellega on vaja tingimata kursis olla. Mulle on hakanud samuti tunduma, et ajakirjanikud üldse vist tunnevad peaaegu kõiki inimesi, kes Eestis elavad. See on lihtsalt hämmastav, kui informeeritud kõik kõigest on!

Mu ema on hull, aga tundub, et hullud on suurepärased õppijad

Mu ema veedab oma vaba aega õppides saksa keelt. Mõnikord, laupäeval-pühapäeval võib ta teha seda lausa kolm tundi järjest. Ta võib sattuda nii hoogu, et ei märka õhtu saabudes isegi tuld põlema panna. Või ma ei tea, kas see, kui ta veedaks selle kolm tundi lihtsalt telekat vaadates oleks siis normaalne? Eelmisel sügisel prantsuse keele loengus istudes avastasin ma enda üllatuseks, et minuga ühes ruumis viibib lausa kolm inimest, kellel pole kodus isegi telekat. Neile inimestele lihtsalt meeldib õppida rohkem kui telekat vaadata. Kuid tegelikult ei olegi asi nii hullumeelne. Tänases Tagatargemad saates tungib kaamera inglise keele õppeklassi, kus õpilased on vanuses 50+ ja see on väga vahva saatelõik! Ma usun, et kui mu ema elaks linnas, liituks ta kiiresti mõne sellise grupiga. Küsides inimestelt, et mida nad sooviksid õppida või kuhu kursustele minna, siis on enamus vastused ikkagi seotud keelte õppimisega. Mis see on, mis olenemata vanusest motiveerib inimesi keeli õppima?

Teadlaste ööl toimus imesid

Käisin eile Tartus sellisel üritusel nagu Teadlaste Öö. Tegelikult koosnes üks suur üritus paljudeset pisikestest ja igaüks neist oli oma nägu ja tegu. Vanasti antiikajal peeti seda imeks, kui mustlased käisid demonstreerimas igasugu trikke, mis sisuliselt olid uuemad teaduslikud avastused. Tänapäeval võiks ka pidada seda väikeseks imeks, kui malelaual malendid jalad alla võtavad ja siis mängija käsu peale positsioone vahetavad. Teine võimalus on nimetada seda teatriks või inimmaleks, valik on igaühe oma teha.

Selline üritus on väga kasulik selleks, et inimesed oma pisikestest mullidest välja saada ja näidata, mis kõrval purgis toimub. Ma mõtlen mõttemaailma mulle. Muidu on nii, et inimesed elavad oma maailmas, mis piirdub suuremalt osalt oma eriala teadmistega. Juhul, kui tegeletakse ainult ühes valdkonnas, muutub elu aga igavaks... loovust jääb vähemaks ja on suurem risk manduda rutiini.Mõnus on ju imestada: " Ahhaa, nii saabka seda asja teha?!"
Eilsel üritusel olid eriti edukalt esindatud keemikud... või vähemalt tundus, et neil oli kõige suurem publik, sest tehti pauku. Ja mulle hakkas keemia palju rohkem meeldima, sest esitlused olid lihtsad, praktilistel igapäevastel teemadel ja vaatemängulised. Näiteks väikestele poistele meeldis peale paugutamise ka see, kuidas piimale lämmastikku sisse mikserdades jäätist saab ja kuidas toimivad alternatiivsed lahendused automootorite maailmas või kuidas teha ilutulestikku.

Maastikuarhitektuuri osakond Maaülikoolis näitas nn
maastikuteatrit, kuhu mind meelitas ilus reklaamlause: "Ainulaadne võimalus ise maa kohal lennata"
Lendasimegi Hiiumaa ja Tartu kohal, sõime Maaülikooli lehmakomme ja süda läks pahaks, aga kogemus oli huvitav.


Nalja sai :) ja järgmine aasta jälle.

Kuidas õppida vabadust....

Elus on kaks põhilist asja, millest õppida saab - vead ja ausad kommentaarid. Ja siis, kui kas üks või teine, kas vähem või rohkem valulikult end su ellu pressib, siis on igal inimesel vaba valik- õppida või tappa sõnumitooja. Vabaduse õppimine on minu jaoks suhteliselt aeglane protsess olnud, aga seda on tunduvalt kiirendanud armsate inimeste ausad kommentaarid. Ma ei ole kordagi kirjutanud siia blogisse veel otse (ma tean, häbi lugu) .... põhjus on lihtne, tegemist ei ole mingi suvalise tilu-lilu ajaveebiga, vaid ma olen tahtnud siduda seda suurema/õilsama teemaga. Aga elus ei ole asjad ainult nii, et  miski on ainult ilus suur ja õilis ja eriti ei saa see suur ja õilis kuidagi energiat ja särtsu sisse, kui see asi pole vaba.
Niisiis, saab vabadust õppida siis, kui on olemas keskkond, kus korra ennem tiibu katsetada,  kui on ka instruktorid (inimene, kes ütleb, et ole julgelt sina ise ja teine inimene, kes ütleb, et ära kopeeri  teisi).
Ja vabadust ei ole kunagi liiga palju; pigem võiks seda alati olla natuke rohkem.
Täna lugesin ühest blogist, kus keegi  naine läks ühest küljest masu pealetungi tõttu ja teisest küljest ajendatuna isiklikust huvist,  kahele kasulikule koolitusele: kuidas panna tapeeti ja kuidas teha postitantsu (striptiisi). See on tema vabadus, kirjutada, ja mul on vabadus seda lugeda ja sellest omakorda kirjutada. Üldse tundub, et vabaduse mõiste on tänapäeval nii palju laienenud ning mida rohkem inimesi seda vabadust ära kasutab, seda rohkem inimesi hakkab veelgi vabaduse õpingutele suunduma- see on nagu nakkushaigus. 
Tegelikult loetakse üheks vabaduse eeltingimuseks seda, et ollakse oma tegemises professionaalne. Näiteks, kui mul poleks absoluutselt mingeid probleeme õigekirjaga, oleks mu kirjutamise vabadus veel suurem, sest tekstid vajaksid tunduvalt vähem toimetamist enne postitamist. Ja kui rääkida veel vabadusest, siis !!! väga tähtis!!! ei tohi siiski unustada ka vastutust! Sest kõik, mis siia internetti on kord üles saanud, see jääb siia igaveseks.

Öö täis teadust ja teadlasi :) e. Teadlaste Öö 2009

Sellel reedel läheb lahti täiesti teaduslik möll enamustes Eesti suuremates linnades! Nii et kõik, kellele meeldib uudistada, avastada, katsetada, õppida ja sõbruneda teaduse ja teadlastega, klikkige selle postituse pealkirjale, mis on ühtlasi ka link Teadlaste Öö avalehele ja vaadake järgi sündmuste ajakava.

Kui kuskile ei jõua, aga teema huvitab, siis sündmust kajastab ka ETV2 3. oktoobril kell 19.45.

 

Säästa loodust- koli linna!

Tagatargemad kolmes esimeses saates puudutas järjeloo teema loodussäästlikku eluviisi. Muuseas õpetati ka arvutama oma ökoloogilist jalajälge ehk seda, kui palju oma elutegevusega igasugust rämpsu toodetakse. Arvuta oma jalajälg siit jalajälje kalkulaator  või kasuta Tartu Ülikoolis valmistatud ökoloogilise jalajälje kalkulaatorit Loomulikult on tegemist väga kuuma teemaga ja kuna saates enam sellest juttu ei tule, siis võib blogis ökohuvilistega seda asja edasi arutada. Niisiis, juhtusin mina lugema ajakirjast New Scientist üht huvitavat artiklit, mille idee oli selles, et tegelikult paljud need, kes tahavad olla popilt rohelised ja kolivad maale, et elada ökoloogilisemalt kaunimat elu, tekitavad tegelikult õhuruumi rohkem vingugaasi, kui need inimesed, kes elavad linnas. Põhjus on lihtne- keskustes elavatel inimestel on tavaliselt töökohad elukohale lähemal ning nad kasutavad rohkem ühistransporti või jalutavad tööle ja poodi. Oma liikumisharjumuste poolest on aga maal või äärelinnas elavad inimesed palju vähem loodussäästlikumad. Või vähemalt on Londonis tehtud selle ala spetsialistide ühine kaljukindel arvamus selline, et linna elanikud teevad loodusele vähem kahju. Oma silm on kuningas, nii et kliki järgi New Scientist

Muusika

Ma olen muusikaga tegelenud juba peaaegu 15 aastat ja minu kõige paremad esinemised on välja näinud nii: ma olen kabuhirmuga lavale läinud, seisnud seal 2-3 sekundit ja siis on aeg justkui peatunud. Sellel rahunemise hetkel pole ma enam mõelnud, et mängin nüüd ilusasti ära ja siis saab siit minema. Ma olen mõelnud millelegi palju olulisemale, kui seda olen mina või on see kontsert. Nii käitudes toimub lõhestumine. Ma olen laval ja mängin, põlved tudisevad, aga pea on selge ja sõrmed liiguvad justkui iseenesest. Mõnikord on mu kõrvad nii lahti läinud, et klaveri saade tundub täiesti uus- nagu kuuleksin seda esimest korda. Ja mängides pole ma mõelnud sellest, mida ma teen, vaid lihtsalt teinud seda.

Muusikalt olen ma õppinud kirglikkust. Muusikat ei saa teha nii, et sa ei lähe sinna üleni sisse ja ei unusta end sellesse. Ja ma räägin praegu klassikalisest muusikast! :)

Muusikat õppides hakatakse hindama ja väärtustama iga sekundit, mis ajas edasi läheb. Õpitakse kannatlikkust lihvimaks iga pisimatki detaili, sest iga noot on oluline.

Muusika õppimise võimalus peaks olema kõigile kättesaadav ja tasuta. Juhtusin pealt nägema olukorda, kus väike tüdruk tahtis minna muusikastuudiosse õppima, aga ta ema ütles, et nende perel ei ole seda 300 krooni, mida iga kuu õppemaksuks maksta. Ja kui palju on tänapäeva mõistes 300 krooni?

Muusikakooli ei minda ainult noote õppima…

Järgmises (neljandas) „Tagatargemad“ saates saab näha mööblitöösturit, kes alles hilises täiskasvanu eas jõudis lõõtsamänguni. See toob täiskasvanuharidusse uue põneva teema- muusika! Saab siis näha, mis Allari lõõtsa juurde kutsus :).

Müüdimurdja 1

See on hästi teada-tuntud, et uued teadmised avardavad silmaringi ja et õppimine on igatepidi väga-väga kasulik. Kuid mulle pakub eriti naudingut, kui uued teaduslikud avastused kummutavad rumalaid müüte, mis meie elu pikka aega on piiranud, kuid midagi paremaks sellest pole muutunud. Sellest postitusest saab siin blogis alguse „müüdimurdja“ rubriik.

Niisiis…
Mul on hea meel! Tänapäeva teadus on hakanud järkjärgult kummutama müüte, mille pärast ma olen pidanud ennast igasuguste mõttetute süütunnetega piinama. Näiteks müüt, et šokolaad on halb! Lõputud uuringud terviselaborites on tänaseks tõestanud, et tume šokolaad sisaldab kasulikke antioksüdante, alandab vererõhku ja mõõdukalt tarbides (maksimum 100g päevas) on täiesti tervislik :)!
Mis veel? Psychology Today´s täna ilmunud artikli põhjal 3 mõnusat teadmist, mis inspireerivad elu ja söömisharjumusi natuke vabamalt võtma.

• Meditsiiniline müüt 1: kõhnad inimesed elavad kauem.
Kerge ülekaalulisus ei tapa sind- pigem võib aidata elada kauem. Kõige viimasem uurimus, mis analüüsis 11 326 Kanadas elava inimese andmeid 12 aasta jooksul kirjeldas oma järeldustes, et lõppudelõpuks oli kergelt ülekaaluliste inimeste suremistõenäosus pigem väiksem kui normaalkaaluliste ja kõhnade puhul. Veelgi enam tõenäosus jagunes lõpuks nõnda: suremuse risk alakaalulistel oli 73% kõrgem, kui normaalkaalulistel.
• Meditsiiniline müüt 2: sool on tervisele halb.
Seda müüti on samuti juba nii mitmeid kordi ümber lükatud, et ei vajagi enam tõestamist.
• Meditsiiniline müüt 3: munade söömine tõstab kolesterooli taset ja on tervisele kahjulik. Lausa 6 sõltumatut eksperimenti on näidanud, et isegi 6 nädalat järjest iga päev 6 muna söömine ei mõjuta oluliselt kolesterooli taset veres. Samal ajal on aga muna parimaks proteiini allikaks neile, kes eelistavad mitte ajada iga söögikorra tarvis jälle mõnda elusolendid vardasse

Kõigile kunstihuvilistele

Muuseumiaasta raames tutvustab Kumu kunstimuuseum Euroopa kuulsamate kunstimuuseumide kogusid.
Järgmisel reedel kell 16.00 toimub Kumu auditooriumis Baieri Riikliku Maalikogu – Alte Pinakothek'i kuraatori dr Martin Schawe avalik loeng "Varane saksa ja Madalmaade maalikunst (1350–1550) Alte Pinakothek’i kogudes".Loeng on tasuta, sünkroontõlkega eesti keelde.

Kogu tõde sellest, kuidas kirjaoskus meie mõtteile suuna annab!

Palu täiskasvanul inimesel joonistada poiss, kes annab tema kõrval seisvale tüdrukule kingituse. Suurima tõenäosusega joonistab ta poisi vasakule, siis joonistab kingituse ja seejärel tüdruku. Sama eksperimenti Araabia maades läbi viies on tulemus vastupidine. Samas kui paluda seda sama asja joonistada mudilastel, kes pole veel kirjutama õppinud, võib üks laps joonistada üht pidi ja teine teist pidi ja see ei ole kuidagi kultuuri poolt mõjutatud.

Milles siis on asi?

See, kuidas me maailma tunnetame ja kujutleme, on seotud sellega, kas meie kultuuris loetakse vasakult paremale või vastupidises suunas.
Tavaliselt on lause ülesehitus selline, et tegija on lause alguses ja see, mida tehakse tuleb peale teda. Näiteks: poiss annab tüdrukule kingituse.
Seega enamus läänekultuuris elavaid inimesi kujutab ette tegevust toimumas vasakult paremale ja suurem osatähtsus situatsioonis on vasakul oleval inimesel.

Kutse

Uue blogi alustamine sarnaneb uude korterisse kolimisega:

• Kõigepealt koristad (korrastad mõtteid)
• Vead mööbli sisse (paned plaanid paika)
• Sätid (viimistled kujundust, kõpitsed vormistust)

Ja siis teed soolaleiva peo :) !!!

Tulge! Tulge! Tulge külla !

Tulge arvamust avaldama, kaasa mõtlema ja arutlema...
.... ja tundke end nagu kodus

Kas on nii, et mida kauem õpingute alustamiseks hoogu võetakse, seda kindlamalt saavad need ka lõpule viidud?

Võib olla on nii, et mida kauem taas kooli mineku üle arutleda, seda rohkem tekib kas poolt või vastu argumente selle tegevuse mõttekuse suhtes. Ja mida pikemalt arutlemisele aega ja energiat kulutad, seda suurem on see laeng, millega õppimisse sukeldud. Pidevalt millestki mõeldes luuakse vajadusi. Mida rohkem mõtled, seda suurem kiusatus seda asja teha või proovida, tekib. Oscar Wilde on öelnud, et ainus võimalus kiusatusest vabaneda on sellele järele anda.

Näiteks Üllar (vaata Tagatargemad 2. saade), kes pidi oma elu jooksul korduvalt valetama, et tal on keskharidus. Lõpuks tundus valetamine tema jaoks hullem, kui minek kaheksandasse klassi ja piinlikkus, mis teda valdas, kui ta seal koos teismelistega õppis. Nüüd on ta juba Tartu Ülikoolis ja õpib ajalugu. Miks ta seda teeb? Sest õppimine annab vabaduse ja aju pole rudiment :). Algselt, kui ta koos sõbraga täiskasvanute gümnaasiumi läks, plaanis ta õpingud lõpetada paari aastaga. Nüüd peab ta hoopis plaani lõpetada siis kui magistrikraad taskus on. Tundub, et tema puhul kiusatusele järgi andmine hoopis süvendas seda kiusatust ja nüüd on ta sattunud sellest sõltuvusse.
Päeva tarkusetera: kui kiusatusele järele andmine toob rohkem kasu kui kahju, siis tuleks seda kindlasti teha.

Või teine näide, kus Ülli läks tagasi kooli ja lõpetas keskkooli medaliga samal aastal, kui tema tütar lõpetas põhikooli. Üllile oli õppimine lihtne- ei pidanud kodus tuupima, piisas vaid tunnis hoolikast kuulamisest.

Blogide võim ja võimetus

Tegin siin väikse analüüsi blogidest ja ma näen nii häid märke kui ka mõningaid ohtusid. Niisiis, hea on see, et blogid on tunginud ka bürokraatiasse ja loodetavasti hakkavad tasapisi uuristama seda paksu kivimüüri, mis seisab tavaliselt ühe tavalise inimese ja riigiametniku vahel. See pisike valguskiir paistab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehelt. Pisut humaansem kõnepruuk ja abivalmis suhtumine kõnetab majandus- ja kommunikatsioonihuvilist nende täiesti asjalikus blogis.
Ohu koht on see, et blogisid on minu jaoks kaht liiki- positiivsed/normaalsed ja negatiivsed/irisevad. See teine variant on aga jube! Kindlasti on neil ka oma fännklubi, aga samas on mul kahju neist. Mis minu jaoks aga eriti hämmastav on, et üks selline virisev-vinguv ajaveerg on saanud Eesti blogimaastikul äärmiselt suure tähelepanu osaliseks. Sellega seoses meenub mulle eksajakirjaniku Marianne Mikko üleskutse blogijate konverentsil, mille sisuline mõte oli selline: “Kallid blogijad, kui te vähegi saate, siis ärge kirjutage. Kirjutage ainult olulistest asjadest ja ärge raisake oma lugejate väärtuslikku aega!“
Võib olla tuleks väga palju kasuks ka see, kui lugejad hakkaksid vahet tegema faktide ja arvamuste, tõestuste ja hinnangute vahel.
Samal konverentsil (Tallinn BlogFest 2009) räägiti veel ühest asjast, mis kindlasti huvitab kõiki, kes otsivad alternatiivseid lahendusi oma rahalistele probleemidele- kas blogi pidades on võimalik rikkaks saada? Vastus küsimusele on lakooniline- ei ole. Saalis viibivad elavad näited tõendasid oma isiklikust kogemusest, et oma blogisse reklaami müümine pole vabastanud neid ei töötamisest ega parandanud ka oluliselt elukvaliteeti. Seega jõuti ühisele seisukohale, et blogi pidamine on siiski selle ala entusiastidele. Muidugi oli esindatud ka üks ilus edulugu, kus Janno Siimar üritas edendada Velvet OÜ mainet sellega, et näitas kuidas tänu Twitterile on võimalik reklaamkulusid kokku hoida.
Erinevate blogidega tutvumine on õpetanud mulle seda: selline, nagu oled sa ise, sellised on ka sinu lugejad. Seega ei maksa üldse imestada, miks sellel eriti iriseval blogil nii mürgised kommentaarid on. Ja kui andekad ja targad kirjutajad soovivad vältida hukkamõistu või valesti mõistmist, siis võib olla päästaks see, kui need eriti tuumakad mõtted esitada kiillausetes? Vahel tasub eriarvamusi väljendades püüda seda pigem teiste eest varjata, kui seda ülipüüdlikult väljendada, sest need, kes mõistavad, oskavad ka ridade vahelt lugeda.

Õppimine ja keskkond

Minu väide on: meie samastumine ümbritseva keskkonnaga on paratamatu ja sageli täiesti alateadlik ja tahtele allumatu. Selleks, et õppida teadlikult, mitte lasta end lihtsalt elul kujundada, on väga vajalik, et oldaks teadlik sellest, mis meid tegelikult kujundab.
Lugesin väga mõtlemapanevat artiklit Psychology Today´st, kus teadlased mõõtsid erinevate sümbolite mõju inimese võimekusele. Testimaks erinevate brändide ja logode mõju käitumisele, viisid psühholoogid Duke´i ülikoolist läbi katsed, mille tulemused on tõeliselt mõtlema panevad.
Samal ajal, kui katsealused nägid ülesande taustaks kas Apple´i logo või IBM´i logo, paluti neil nimetada nii palju kasutusvõimalusi tellisele, kui võimalik. Esimesel juhul, kui inimesed tegutsesid Apple logoga keskkonnas, olid nad loovamad ja altimad pakkuma alternatiivsemaid võimalusi kui keskkonnas, kus nende alateadvus haaras endasse IBM´i logo. Põhjus võib olla selles, et kõigi brändidega seonduvad meile teatud väärtused. Apple on loovam ja vabam, sellal kui IBM esindab konservatiivsemaid väärtusi ning inimestel on alateadlik instinkt suhestuda neid ümbritseva keskkonnaga. Teises eksperimendis, kus inimestele oli nähtav kas Disney või E! Entertainment network´i logod, vastasid Disney logoga katses osalejad küsimustele ausamalt ja siiramalt.
On ju kummastav? Me näeme reklaame kõikjal- välireklaamid tänaval, reklaamid ühissõidukite peal ja sees, logo kaastöötaja tassil, reklaam pastakal, tikand bossi tagataskul, rämpspost postkastis jne. See kõik võib näida nii harjumuspärane ja tühine, kuid ometi võib see otseselt ja väga sügavalt mõjutada meie käitumist.
Ja need on väikesed asjad. Tegelikult me pidevalt muutume natukene sarnasemaks sellega, mis meid ümbritsevad. Nii lähevad koeraomanikud oma koera nägu ja ...
Aga järelikult on inimesel ka alati valikuvõimalus. Milliseks ma tahan muutuda? Kes ma tahan olla? Mida ma tahan õppida? Need on väga tõsised küsimused.
Võtan näiteks Tagatargemad esimese saate, sest see on praegu päevakorral.
Saate teine lugu, kus mindi looduse rüppe kunstiga tegelema. Väljudes oma tavapärasest keskkonnast ja hakates tegelema täiesti teiste asjadega toimub teadvuse nihe. Sa hakkad mõtlema teisi mõtteid, sa hakkad muutuma. Kunst on väga tugevalt seotud inimese parema ajupoolkeraga, mis tegeleb maailma intuitiivse tunnetusega ja on tohutult loov. Sellistel koolitustel osalemine võib olla väga vabastav, sest nädal aega täiesti teises keskkonnas võib muuta mõtlemist nii palju teadlikumaks, et koju tagasi tulles ollakse võimeline võtma vastu teisigi elukvaliteeti tõstvaid otsuseid.

Minu üks sõbranna, kes on rohkem nagu vasaku poolkera inimene, otsustas sel aastal hakata töö ja muude tegevuste kõrvalt käima veel Rahva Ülikoolis joonistamise koolitusel. Ta pole kunagi joonistamisega tegelenud ja ma ootan huviga, millise sündmuste ahela selline otsus käivitab.

Esimene september

Eile hommikul tööle minnes kohtusin ma juhuslikult ühe sõbraga. Koos trammi oodates vaatasime tumenevat taevalaotust ja ta ütles: ” Mulle meeldib selline ilm, on tunne, nagu oleks midagi tulemas” ja veel ütles ta, ” Ma kardan natuke televisiooni, sest sellel on nii suur võim. See võib teha head, aga võib ka piirata, moonutada ja anda vale informatsiooni.” Ma olen temaga nõus. Lisaks kummalisele ootusärevusele taevastes tsoonides olid linnapildis juba politseinukud kontrollimas olukorda sebradel ja kõik nagu näisid ootavat midagi suurt. Isegi härra president pidas õhtul televisioonis maailma kõige armsamalt innustavama kõne, et me ei kardaks. Nüüd on see suur asi käes ning ootusärevus asendunud rõõmsa elevusega.
ETV näitas lisaks presidendi kõnele veel hilisõhtul paljutähenduslikku dokumentaali Teisest maailmasõjast.
Ja ma mõtlen… Inimesed, nii üksikisiku kui riiklikul tasandil, on arad ja ei julge elada oma põhimõtete ja unistustega vastavuses. Näiteks Euroopale heidetakse ette, et see ei liigita Venemaa minevikku kuritegelikuks vaid lipitseb, sest gaas ja nafta on õiglusest tähtsamad. Sama sõnumit võis välja lugeda ka presidendi kõnest: ” Ma tean, et justkui lõpmatuna näiv ja me vaimu väsitav majanduslik ebakindlus sunnib paljusid mõtlema pigem tänasele toimetulekule kui ülehomsetele ideaalidele.”

Ometi on ka inimesi, kes siis kui enesehaletsus väljapääsmatu olukorra suhtes hakkab ennast ammendama, võtavad julguse kokku ja asuvad muutuma. Üks selline inimene on Tagatargemate esimeses saates pihipinki pandud Marika Kreitsman, kes minu meelest rääkis raskest olukorrast väljatulemiseks vajamineva psüühilise ressursi koondamisest lausa geniaalselt kaunilt ja lihtsalt.