26 November 2009

Suhtlemine ei ole üksnes kommunikatsioon...

Eilne intervjuu läks suurepäraselt. Saime 45 minutit huvitavat materjali ja ma ei teagi, kuidas sealt see 10 minutit, mis saatesse läheb, välja lõigatakse, sest valik saab olema väga keeruline. Õhkkond võtte ajal oli mõnus. Tundus, et kõik kuulasid huviga ja jutt läks edasi ka siis, kui kaameraid ja valgusteid kokku pakiti. Erki rääkis pärast võtte lõppu loo sellest ajast, kui ta Taanis mereväes õppustel oli. Ta sai tuttavaks ühe arstiga, kes uskus väga tugevalt suhtlemise tervendavasse mõjusse. Nimelt oli seda arsti palutud kunagi tulla vaatama, mis võiks viga olla ühel vasikal, kes on juba mitu nädalat apaatne ja ei võta jalgu alla. Mees küsis kohe, et kus vasika ema on ja sai vastuseks, et too oli 2 nädalat tagasi maha müüdud. Järgmiseks hakkas ta vasika nina hõõruma ja temaga rääkima. Paari tunni pärast nähti, kuidas vasikas püsti tõusis ja oma nina aia äärde hõõruma läks. Peale nina sügamist läks ta edasi teiste loomade juurde. Kõik olid muidugi väga imestunud, et kuidas see võimalik on. Mõtlesin sellele kui õhtul koju jalutasin. Vahel ongi ju nii, et kui satud rääkima inimesega, kellega suhtlemine annab energiat, paneb see nägema maailma hoopis rõõmsamates toonides. Sellisel juhul ei ole suhtlus mitte ainult informatsiooni vahetamine vaid vahetatakse ka midagi nähtamatut. Ma ei tea, mis see nähtamatu on.. võib olla hoolimine? Selleks, et kuulata, mida teine öelda tahab on ju vaja hoolida sellest inimesest või vähemalt teemast, millest jutt käib. Öeldakse, et kõige paremad suhtlejad on need, kes oskavad kuulata. Võib olla ongi see just selle pärast, et tegelikult selleks, et tõesti täie tähelepanuga inimeste kuulata, on vaja, et see inimene sulle ka meeldiks. See seletab ka seda, miks meeldivate õpetajate ainetest paremini aru saadakse. Ja kui suhtlevad kaks inimest, kes kuulavad teineteist suure tähelepanelikkuse ja mõistmisega, siis hakkab energia liikuma. See tekkiv säde tekitab uusi mõtteid ja inspiratsiooni. Suhelda on mõnus!

24 November 2009

Selle nädala sündmused

25. novembril Tallinnas RockCafe's ja 30. novembril Tartus Genialistide Klubis toimub ettevõtlus konverents tudengitele.
Loov Eesti teavitab - tulemas on PLAHVATUS!
Tahad kasutada võimalust, et lasta end inspireerida ettevõtluse teemadel? Ja seda natuke loovamas õhkkonnas kui loengusaal või seminariruum? Tule kuula, vaata ning lase mõttel plahvatada! Seda nii otseses kui ka kaudses mõttes ja kahes vaatuses.Stardipauk mõlemas linnas kell 18.00 ning koha eest raha ei nõuta!

26.novembril Tallinnas Swissotelis Kuues kodanikühiskonna konverents „Hea kodaniku taimelava“. Konverentsile tullakse kokku, et mõelda, jagada ja tähistada. Eelnevalt kogunenud ideegrupid on teinud omalt poolt ettepanekuid, kuidas kodanikuks kasvamist enam toetada: mida peaks tegema üksikisik, organisatsioonid, avalik võim. Ideegruppide arutelust ja rahvusvahelisest sisendist minnakse edasi ühise aruteluga, kus pakutakse välja konkreetsed tegevused. Korraldajad jäävad konverentsiga rahule, kui iga osaleja on saanud vähemalt ühe teostamist väärt mõtte kodanikuhariduse edendamiseks oma igapäevas. Täpsem info http://www.ngo.ee/28495

27. novembril toimub Tallinnas V täiskasvanud õppijate foorum.
TÕF toimub 27.novembril Tallinnas Swissotelis (Tornimäe 3). Oodatud on kõik maakondade aasta õppijad 2009 ja nn aktiivsemad aasta õppijad eelmistest aastatest.
V TÕF toimub ESFi programmi "Täiskasvanuhariduse populariseerimine" raames ning on osalejatele tasuta
Täpsem info ja registreerimine http://www.andras.ee/

Nii palju küsimusi...

Vahel tahaks, et tuleks juba stabiilsus maa peale :) Või siis lihtsalt, et oleks ka lõpuks hea ja rahulik olla ja et ei peaks enam midagi uut õppima. Just! Vahel ma soovin, et ei oleks enam midagi, mida ma jälle õppima pean. Aga see on võimatu. Kui sellele vastu punnima hakata, läheb olukord veel jubedamaks. Elu lihtsalt sunnib ja lükkab takka, et hakka aga pihta ja õpi ära need asjad. Mõnel helgemal hetkel võib isegi kangastuda selline illusioon, et nüüd ongi kõik klaar. Läheb kaks päeva mööda ja sa saad aru, kui loll üldse saab olla. Uuel päeval on uued väljakutsed ja ainult vanade teadmistega toime enam ei tule.


Täna mõtlesin ka paradoksile, et miks kõik asjad, mida esimest korda käsile võtad, nii hirmutavad tunduvad? Tegu võib olla väga lihtsa ülesandega, kuid kui puudub eelnev kogemus, siis lööb nagu kramp pähe. Tekivad küsimused, et kas ma saan ikka hakkama? Äkki ma teen midagi valesti? Kuidas seda asja üldse tehakse? Ja mis siis veel, kui puuduvadki kinnitatud reeglid või arusaamad, kuidas siis seda asja õieti tehakse? Kui tuleb lihtsalt läheneda loovalt ja teha see asi ära? Siis kui asi tehtud, vaatan tavaliselt tagasi ja imestan, et mis siin siis keerulist oli või mida ma kartsin? Ja nii iga kord... miks küll?

Mõni nädal tagasi hõiskasin ma Twitteris, et juhhei :) ! Väga vahva! Eesti matemaatikaõpetajate mõtted liiguvad õiges suunas- hakatakse arendama loovust... reageerisin sellele artiklile (artikkel teaduse portaalis)
Lühikeses artiklis palju sisuliselt huvitavat polnud, kuid mind juba erutas mõte, et matemaatikaõpetajad plaanivad muuta hindamist nii, et süsteem hakkaks toetama õpilaste loovat arengut.
Eelmisel nädalal olin haige ja ei saanud võttegrupiga kaasa minna tantsu treeningule Kristine Eskoga. Kuid sellel nädalal on ka põnevaid ülesandeid. Kolmapäeval läheme võttele ühe särava igiõppuri juurde ja sel korral minu ettevalmistatud küsimustega. Püüdsin oma mõtteis lavastada 10 minutit põnevat intervjuud temaga ja ma loodan, et see kukub veel paremini välja, kui mu unistustes.

11 November 2009

Mõnus algus!

Tänasel päeval on olnud juba väga mõnus algus. Käisime võttel Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. Asukoht on sellel koolil väga hea ja maja on nii seest kui väljast tõeline vaatamisväärsus. Lisaks oli seal kuidagi hea ja tore olla. Kooli esimesel korrusel on peaaegu 800 aasta vanused massiivsed valged võlvid, mis tekitavad kohe huvi hoone ajaloo vastu. Loomulikult hakkab saate meeskond kohe pärima, et kas siin kummitab ka?  Ja tulebki välja, et kõige esimesena asus siin nunnaklooster, aga nunnade hinged on vist rahu saanud ja seal pole kunagi ühtki kummitust kuuldud ega nähtud. Hoonele tänapäevase hõngu annab aga soojus- traditsioonilise kivipõranda all on kaasaegne põrandaküte- jälle üks mõnu asi :), aga Hannes tupsutab pärast võtet laupa ja kukalt- oli vist väga kuum intervjuu. Tegelikult ei läinud me sinna ju arhitektuuri imetlema. Täna filmitu läheb eetrisse kolme nädala pärast ja saade peaks andma täiesti objektiivse ülevaate sellest koolist. Ja minu meelest on see pilt, mis meile täna avanes väga hooliv, sõbralik ja innustav. TVTG suhtumine oma õpilastesse on väga vastutulelik. Seal ei vaata õpetajad õpilastele ülevalt alla vaid suhtuvad neisse nagu partneritesse. Lõplikult kummutatud sai ka päris levinud kuid rumal eelarvamus, et õhtukoolide õpilased on eluga pahuksis või allaandjad. Pigem on vastupidi. Selle kooli toetav ja paindlik süsteem aitab päevaõppe pooleli jätnutel uuesti tuhast tõusta. Läinud kevadel lõpetanute seas oli päris palju neid õpilasi, kes jätkavad oma haridusteed nüüd Tallinna Tehnikaülikoolis või mõnes teises kõrgkoolis. Kuidas on see võimalik? TVTG-s on väga head reaalainete õpetajad, ja paljud õpilased, kellel on eelnevalt olnud halvad kogemused seoses näiteks matemaatika õppimisega, on seal koolis ka keerulistest asjadest lõpuks aru saanud. Kui on huvi ja vajadus oma pooleli jäänud haridustee jätkamiseks, siis Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium on kindlasti väga hea algus.

05 November 2009

Dream a little dream for me...

K: Kust pastaka otsast on see "Tõelisus saab alguse unistustest"  välja imetud?
V: Ei ole pastakast tulnud... lambist tuli :) !
Ma olin juba nädal aega üritanud head pealkirja blogile välja mõelda ja siis ühel öösel enne magama jäämist tui pähe lause: "Tee tõelisusse saab alguse unistustest". See lause ei olnud mingi mõttetegevuse vili vaid lihtsalt kerkis mu seest välja. Kui ma vaatan sügavale enesesse.. siis ma tunnen, et minu elu kõige suuremaks edasiviivaks jõuks on unistused. Unistuste pärast hakkan ma midagi tegema ja eriti õppimine on seotud unistustega. Unistamine annab nagu väikse särtsu elule juurde ja on ka tervislik, sest ilusate asjade üle unelemine maandab stressi ja lõõgastab mõnusalt.
Unistused ei pea alati olema suured ja kättesaamatud. Isegi vannitoa remont võib olla üks väike unistus. Väike unistus võib olla ka see, et küpsetada ise kodus päris oma leib või kaunistada kraklee tehnikaga lillepotti. Kui sa teed midagi, mille lõpptulemus on hea tunne südames ja õnnelikkus tehtu üle, siis on see ju nagu väikese unistuse täitumine.. sest kelle unistuseks ei oleks olla õnnelik ja teha neid asju, mis on mõnusalt õnnestavad. Võib olla on naised suuremad unistajad ja seepärast on nad ka suuremad õppijad ja võib olla on see ka üks põhjus, miks Tagatargemate saate teemades on viimasel ajal nii palju käsitööd ja küpsetamist olnud.
Kui ma vaatan näiteks iseennast... siis mind motiveeriks õppima ainult unistused. Näiteks on mul unistus, et ma tahan maalida elus ühe maali. Kuna mul ei ole absoluutselt mittemingisugust maalimisannet, siis ma peaksin oma unistuse täitmiseks eelnevalt läbima maalimiskursused. Kui ma juba maalima hakkan, siis ma tahan, et sellest tuleks ikka ilus pilt, mitte mingi soperdis. Mul on ka unistus, et ma tahan oma pulmas tantsida avatantsuna quicksteppi. Ilma tantsukursusteta ei ole see vist eriti võimalik...
Kuidas aga teha nii, et unistustest saaks tõelisus... vist üht ja ainust nippi ei ole, aga iga laupäev kell 18.00 on jälle erinevad õpilood ekraanil.



04 November 2009

Õnn

Loen kõiki neid tarku raamatuid, et millegi suure saavutamiseks on vajalik kombinatsioon tarkusest, püsivusest ja töökusest. Et eesmärgid saavutataksegi kannatlikkuse ja higi valamisega. Ja siis juhtun kokku õnneliku rõõmupalliga, kes teatab naeratus huulil, et elus läbilöömiseks on vaja ikkagi õnne :) . Tegemist ei pruugi olla üldsegi mingi naiivitariga, kes usub, et on mingitel müstilistel põhjustel Jumala soosingu ära teeninud ja nüüd kõik, mis ta iganes soovib, läheb võluväel täide. Sisemine tunne, et õnn on sinu poolel, annab enesekindluse ja rahuliku meele. Enesekindlus ja lootus annab jällegi toetuspunkti uute asjade alustamiseks, raskel hetkel pooleli oleva jätkamiseks või jõu viimaseks pingutuseks ettevõetu lõpule viimisel.
Richard Wiseman Hertfortshire´i ülikoolist uuris selliseid "õnneseeni" ja tuvastas neli käitumisviisi, mis annavad õnnele võimaluse sinu õuele tulla:
  • Murra rutiini. Kohtu uute inimestega, jaluta tööle erinevaid teid pidi, improviseeri. Uued kogemused mõjuvad värskendavalt ja pakuvad uusi võimalusi. 
  • Näe halvas head. Millegi ebameeldiva ja ärritava juhtumiselt keskendu positiivsele aspektile. Mida sa sellest õppisid? Oleks võinud veel hullemini minna? Võib olla on see hoopis millegi jaoks kasulik?
  • Järgi oma intuitsiooni. Otsustel, mis on vastu võetud tuginedes sisetundele, on tavaliselt palju õnnelikumad tagajärjed. Mõnikord võib alateadvusest kerkida geniaalseid juhiseid või lahendusi keeruliste probleemide lahendamiseks.
  • Ole õnneks valmis. Mõnikord võib üks õnnelik juhus sattuda vaid paariks minutiks su nina alla. Kui see juhtub, siis haara sellest kinni. Õnne märkamiseks peab olema avatud ja valmis.
Ja siis tuleks veel edu poole rühkimise kestel natuke unistada, mediteerida ja eksperimenteerida, sest teaduslikud uuringud näitavad, et parim tulemus sünnib siis, kui raske töö on ühildatud õnnelikkusega.

03 November 2009

Ansip lubab suuremaid investeeringuid teadusesse!

Lugesin just suurepärase pealkirjaga artiklit kuidas tänasel Teadus- ja arendusnõukogu istungil härra peaminister lubas, et teadus- ja arendustegevuse rahastamise jätkamine on prioriteet ka kriisiaastatel ning tulevaks aastaks ettenähtud kulutused teadus- ja arendustegevuse toetamiseks on 2,8 korda suuremad kui neli aastat tagasi. See on tubli otsus! Ma olen alati arvanud, et kriisi ületamiseks on vajalik mitte kvantitatiivne vaid kvalitatiivne kasv, sest iga probleemi ületamisega kaasneb tavaliselt ka mingi kvalitatiivne muutus. Näiteks, kui keegi jääb töötuks siis see on küll tema suur isiklik traagika, kuid kui ta selle olukorra lahendab, kas ümberõppega või mõnel muul viisil, siis lõppkokkuvõttes on selle inimese jaoks toimunud areng. Selleks, et riik saaks kriisist välja tulla, peab samuti toimuma mingi areng. Aga kust tuleb Eesti areng, kui see ei puuduta haridust ja teadustegevust?
Istungil toodi probleemina välja doktorikraadi kaitsjate oodatust väiksem arv. Miks ma ei imesta? Doktorandiks olemine on täiskohaga töö ja riik kompenseerib seda 6000 krooniga kuus.
Samal ajal, kui Prantsusmaa, USA ja Suurbritannia motiveerivad isegi laisku keskkooli ja kutsekooli õpilasi kopsaka taskurahaga, on Eestis doktorantide stipendium umbes sama suur. Suurbritannias ja USAs on rahaga motiveerimise meetodit kasutatud juba pea kümme aastat ja süsteem toimib – õpilased õpivad! Seal hulgas makstakse kinni madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus ja premeeritakse ka eksamitulemuste parandamist. Prantsusmaa on hakanud õpilasi „ära ostma“, et nad kutsekoole pooleli ei jätaks. Vaat kui armas! Loomulikult on see väga tore ja ikkagi parem variant kui see, et kutsekool jääb pooleli ja minnakse paha peale. Kui eelmainitud riigid on leidnud ressurssi toetada hoopis suuremat massi, nagu seda on kutsekoolide õpilased, siis miks ei võiks Eestis tõsta vähemalt doktorantide stipendiume?