Lugesin just suurepärase pealkirjaga artiklit kuidas tänasel Teadus- ja arendusnõukogu istungil härra peaminister lubas, et teadus- ja arendustegevuse rahastamise jätkamine on prioriteet ka kriisiaastatel ning tulevaks aastaks ettenähtud kulutused teadus- ja arendustegevuse toetamiseks on 2,8 korda suuremad kui neli aastat tagasi. See on tubli otsus! Ma olen alati arvanud, et kriisi ületamiseks on vajalik mitte kvantitatiivne vaid kvalitatiivne kasv, sest iga probleemi ületamisega kaasneb tavaliselt ka mingi kvalitatiivne muutus. Näiteks, kui keegi jääb töötuks siis see on küll tema suur isiklik traagika, kuid kui ta selle olukorra lahendab, kas ümberõppega või mõnel muul viisil, siis lõppkokkuvõttes on selle inimese jaoks toimunud areng. Selleks, et riik saaks kriisist välja tulla, peab samuti toimuma mingi areng. Aga kust tuleb Eesti areng, kui see ei puuduta haridust ja teadustegevust?
Istungil toodi probleemina välja doktorikraadi kaitsjate oodatust väiksem arv. Miks ma ei imesta? Doktorandiks olemine on täiskohaga töö ja riik kompenseerib seda 6000 krooniga kuus.
Samal ajal, kui Prantsusmaa, USA ja Suurbritannia motiveerivad isegi laisku keskkooli ja kutsekooli õpilasi kopsaka taskurahaga, on Eestis doktorantide stipendium umbes sama suur. Suurbritannias ja USAs on rahaga motiveerimise meetodit kasutatud juba pea kümme aastat ja süsteem toimib – õpilased õpivad! Seal hulgas makstakse kinni madala sissetulekuga peredest pärit laste haridus ja premeeritakse ka eksamitulemuste parandamist. Prantsusmaa on hakanud õpilasi „ära ostma“, et nad kutsekoole pooleli ei jätaks. Vaat kui armas! Loomulikult on see väga tore ja ikkagi parem variant kui see, et kutsekool jääb pooleli ja minnakse paha peale. Kui eelmainitud riigid on leidnud ressurssi toetada hoopis suuremat massi, nagu seda on kutsekoolide õpilased, siis miks ei võiks Eestis tõsta vähemalt doktorantide stipendiume?
No comments:
Post a Comment