Eestlased teevad veini, head veini!

Põhjuseid täna elevusega veini tegemisest rääkida on päris mitu. Ma sain külge veinipisiku :). Ja ma ei ole ainus. Käisin veinikoolitusel ja õppisin, et veinist rääkides tuleks kasutada lugupidavamat tooni. Ka oli see koolitus piisavalt valgustav, et "odavat peeti" ma enam kunagi juua ei taha. Kui see pole just kellegi sõbra poolt kodus hoole ja armastusega kääritatud puuvilja või marjajook. Ja siis ei ole see ju ka odav!
Igatahes on Läänemere regioon praegu tõusva tähena tõusmas vanade ja väärikate veinipiirkondade kõrvale.
Põnev uudis oli nädala alguses, kui New York Times kirjutas Ahvenamaa sukeldujast, kes leidis 200 aastat mere põhjas vedelenud 168 pudelit esmaklassilist šampanjat. Leitud veinilast oli olnud teel Aleksander II õukonda ja nüüd toimetavad leitud varandusega Ahvenamaa elanikud, kes loodavad sellest teha turisminduse tõmbenumbri. Pikem artikkel uppunud varandusest asub Teadusportaalis
Nüüd on ka Maaülikooli teadlased katsetanud Eestis viinamarjade kasvatamist ja sellest veini tegemist ja on päris hästi välja tulnud. Nad käisid oma katsetust eelmise aasta viinamarjadest Prantsusmaal näitamas ja üle euroopa kokku tulnud eksperdid kiitsid joogi heaks. Täpsemalt saab Maaülikooli veinist lugeda Teadusportaalis.
Ka Tagatargemad käisid uurimas, kuidas siis kodus veini käima panna. Teejuhiks veinimaailma oli Tiina Kuuler, kes on  OÜ Veinivilla rajaja  ja korraldab koduveini tegemise koolitusi.
Sellest ka järgnev video:


Nautigem terviseks :)
Astra

Kuidas luua õppimiseks ja arenguks vajalikku ruumi?

"Ma olen piisavalt julge, et astuda oma teed, hakata ise oma elu teadlikumalt juhtima ja eelkõige piisavalt julge, et luua ruum iseendale ehk teha neid asju, mis mulle meeldivad, " räägib Piret  Hannesele. Seda intervjuud nähes olin ma rõõmus: juhhei !! Tagatargemad on taas hakkama saanud tõelise pärliga!
Vahel, kui pead olema pidevalt kontaktis inimestega, kes röövivad energiat ja tõmbavad innustusele vee peale nii, et silm ka ei pilgu... Vahel on lihtsalt hädavajalik näha, et on olemas ka õnnelikke, inspireeritud ja inspireerivaid tulesädemeid.

Soojalt soovitan vaadata seda intervjuud. Küllap teeb see iga vaataja südames natuke rohkem ruumi olemaks rõõmsam, avatum ja kirglikum õppija :)
Tervitustega,
Astra

Eestlased leidsid õppimise hüved üles

Vaatame siis seekord üle olulisemad numbrid kolme Balti riigi ja Soome täiskasvanuhariduse uuringust. Kui möödunud korral oli põgusalt juttu vaid sellest, et uuringu järgi on kõige innukamad täiskasvanud õppurid eestlased, siis nüüd vaatame, millised on riikide tulemused eri õpivaldkondades.

Kõigepealt olgu öeldud, et igas riigis intervjueeriti telefoni teel umbes 500 püsielanikku vanuses 18 kuni 74 aastat. Arvestati hariduslikes ettevõtmistes osalemist viimase 12 kuu jooksul.

Mitteformaalses õppimises – raamatutest, internetist, raadiost ja telerist teadmiste hankimisel ning muuseumides ja ekskursioonidel tarkuste omandamises olid kõige aktiivsemad lätlased. 43% küsitletutest mainis just sellist hariduslikku tegevsut. Eestlased jäid siin lätlastest maha ühe protsendi jagu. Leedukatest nimetas sellisel viisil õppimist 35% ja soomlastest 28%.

Aga kui küsiti osalemise kohta täiskasvanuile mõeldud kursustel, mis olid seotud osaleja eluviisi või huviga (näiteks võõrkeeled, sport, autojuhtimine, muusika, kooriaul, tantsukursused, tervislikud eluviisid, arvutioskus jne), siis selles osas olid eestlased teistest kaugele ette rebinud. Huvi- või hobikursustel osales 29% eestlastest, 18% lätlastest, 16% leedukatest ning soomlastest tundis vajdust säärastel kursustel osaleda 13%. Õigupoolest olid uuringuga seotud soomlased üsna üllatunud, et eestlased nii suure osa oma palgast soostuvad kulutama õpingute tarvis.

Sama oli pilt ka nende kursuste osas, mis puudutasid erialaste oskuste täiendamist (täiendkursused, ümberõpe, sisekoolitused, erialased seminarid jne). 28% eestlasetest oli viimase aasta jooksul säärases õppes osalenud. Lätlastest 15% ning leeduktest ja soomlastest 10%.

Miks on seis selline? Pakuti välja, et soomlased on ära harjunud suure hulga heade võimalustega ja seetõttu on nende huvi hakanud raugema. Eestlased on aga ühelt poolt saanud aru õppimise vajadusest (tööalane karjäär, parem elukvaliteet) ja taibanud, milliseid muidki hüvesid (sotsiaalne kapital) õppimine pakub ning teiselt poolt osanud ära kasutada näiteks Euroopa Liidu loodud võimalusi. Kuid sama on kohe juhtumas ka lätlaste ja leedukatega. Oma osa võib tulemustes olla ka masul – võibolla mindi õppima soovist leida tööd või sooviti täita tühjaks jäänud päeva.

Millelel me aga võiksime rohkem mõelda on see, kas nn lifelong learning sünonüüm on lifelong earning? Kas elukestev õppimine on elukestev rahateenimine? Küsitlus näitas, et õnneks peavad eestlased oluliseks ka sellist õppimist, mis pakub lihtsalt rõõmu, suurendab enesekindlust ning aitab hoida vaimset ja füüsilist vormi.

Oluline on üles leida oma eale ja vajadustele vastavaid õpivõimalusi. Olgu selle koha lõpetuseks toodud üks näide hoopis Ühendkuningriikidest. Nimelt töötas Kevin Shihan Garnwood seal välja spetsiaalse enesekaitsetehnika pensionäridele, kus tõhusalt kasutatakse...jalutuskeppi. Ja huvilisi kursustele jagub, aga vaevalt et nad kõik ainult enesekaitse pärast registreeruvad.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Naljakad uuringud, tõsised tulemused ehk mida on teadlased avastanud loomade ja õppimise kohta

Ma usun, et teadlaste tehtud uuringutest on nii mõnigi kord midagi asjalikku kõrva taha panna. Vahel jõutakse mingite päris asjalike järeldusteni väga kummalisi teid pidi. Näiteks huvitav fakt, et suhtlemine ja koostöö õppimine arendab aju palju enam kui üksinda nokitsemine. Faktid on vääramatud, sest briti teadlased mõõtsid sotsiaalsemate ja mittesotsiaalsete eluviisidega loomade ajud ära ning on veendunud, et koertel on tänu sotsiaalsusele suurem aju kui kassidel.
Miks nii?  Kõrge sotsiaalsusega liigid on läbi teinud hoopis suurema arengu kui üksildasema eluviisiga loomad. Oxfordi Ülikooli teadlased proovisid ühte tabelisse mahutada suure hulga imetajate 60 miljoni aasta pikkuse evolutsioonilise kujunemisloo ning uuringust, kus võrreldakse rohkem kui 500 liigi keha ja aju omavahelist suhet, selgub, et need imetajad, kelle aju areng oli kõige suurem, elasid püsivates sotsiaalsetes kooslustes.

Kõige rohkem on aja jooksul arenenud ahvide, hobuste, delfiinide, kaamelite ja koerte ajud. Kasside, hirvede ja ninasarvikute ajud on sama aja vältel kõige aeglasemalt arenenud. Eelnevate uuringute põhjal on teadlased arvanud, et need loomad, kelle aju on kehaga võrreldes enam arenenud, on omavahelises kauges suguluses. Susanne Shultz ja Robin Dunbar on teisel arvamusel. Nad usuvad, et põhjus võib peituda hoopis selles, et sotsiaalsemad loomad kasutasid oma ajusid rohkem mõtlemiseks, mistõttu nende aju arenes jõudsamalt. 
See uurimus lükkab ümber senise arusaama, et kõikide imetajate aju on suurenenud ühtlaselt. Kõrge sotsiaalsusega liigid on läbi teinud hoopis suurema arengu kui üksildasema eluviisiga loomad. Selle põhjal võib oletada, et karjas elamiseks vajalik koostöö ning suhtlemisoskused on aja jooksul mõndade imetajate aju sel viisil mõjutanud, et nende mõistus arenes kiiremini.

Lumiste tervitustega,
Astra

Kuidas õpivad Leedu täiskasvanud?

Möödunud nädalal võeti Leedus kokku Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse
poliitikaid võrdlev uurimus. LINBA (Learning Insights in the Nordic Baltic Area) projekti
lõpukonverentsil esinesid kontserdiga Marijampole Kolmanda Nooruse Ülikooli (Marijampole
University of the Third Aga) tudengid. Tegu polnud mingi harrastajate väikese etteastega,
vaid vägagi heal tasemel esinemisega. Kõigepealt eakas härrasmees viiuliga ja daam
klaveril, siis naisansambel akordioni saatel ja kõige lõpuks koor. Seitsmekümnendates
eluaastates tudeng sai võimaluse dirigeerida paari laulu - tema innukus ja õhin oma nö
koolitööd tehes oli juba omaette naudingut pakkuv vaatepilt.
Pärast kontserti tekkis huvi, millise õppeasutusega siis õigupoolest tegu on. Ja selgus,
et leedukad tutvustasid tõesti parimat, mida neil oma täiskasvanuhariduse vallas on
pakkuda. Kolmanda nooruse ülikoolid said alguse 1995. aastal Vilniuses, kui üks
doktorikraadiga daam käis välja idee, et inimesed võiksid õppida ka siis, kui esimene
noorus juba möödas. Algul ei leidnud mõte kuigi suurt
poolehoidu, sest ühiskonnas näis
olevat palju kiiremini lahendust vajavaid probleeme. Tänaseks aga tegutsevad vanemale
generatsioonile mõeldud ülikoolid kümnekonnas kohas ja üks tugevamaid neist on just
Marijampole. Sealses ülikoolis on koguni 11 fakulteeti. Kui mingis piirkonnas soovitakse ülikoolide ringis kaasa lüüa, tuleb esmalt saada soovitus vanimast ülikoolist. Kui Vilniuses on ettevõtmine heaks kiidetud, küllap siis suudetakse tagada heal tasemel õpe ja toime tulla ka muus vallas. Üldjuhul teevad kolmanda nooruse ülikoolid koostööd mõne teise õpiasutuse või hariduskeskusega, kasvõi  ruumide kasutamise osas. Tudengitele on õppimine praktiliselt maksuvaba, näiteks Vilniuses tuleb õppima asudes tasuda 10 litti registreerimismaksu. Kolmanda nooruse ülikoolid on aastatega muutunud üha populaarsemaks. Vilniuse Kolmanda  Nooruse Ülikoolis on tänaseks õppinud juba üle 5000 tudengi. Muide, erinevalt Soome ja Eesti ning Läti täiskasvanud õppuritest motiveerib Leedu inimest õppima minema ka võimalus sotsialiseeruda.
Aga lõpetuseks ei raatsi ütlemata jätta, et Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse suundumusi võrdleva uuringu järgi on kõige innukamad ja aktiivsemad õppijad siiski eestlased.

Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Praegused koolid toodavad õpetatud jobusid? Teadlaste uuringud, kuidas koolisüsteemi paremaks muuta.

Inimarengu aruande andmetel ei taha kolmandik õpilasi kooli minna, 70 protsenti on väsinud, kurdab stressi ja ülepinget. Kuidas teha nii, et õpilased tahaksid kooli minna, tahaksid õppida ja tunneksid end seda tehes hästi? Tegemist on väga tähtsate küsimustega ning õnneks on see teema ka paljudele uurimisrühmadele üle maailma südamelähedane. Kui me suudaks uuringute tulemuste põhjal viia koolisüsteemis sisse ka vajalikud muudatused...  võiks ihaldatud teaduspõhine ühiskond saada unistusest tõeluseks.

Millised on teadlaste ettepanekud?

1. Muuta koolitundide algusaeg hilisemaksHasbro lastehaigla uneekspert professor Judy Owens raporteerib, et isegi pooletunnisel koolipäeva alguse edasinihutamisel on märkimisväärselt soodne mõju noorte tähelepanuvõimele, meeleolule ja tervisele.Uurimistulemused osutavad, et pärast tundide alguse edasinihutamist magasid lapsed märkimisväärselt, 45 minutit rohkem. Drastiliselt vähenes nende õpilaste hulk, kes tundsid, et nad «vaevalt saavad» piisavalt magada (69 protsendilt 34 protsendile). Nende laste protsent, kes ei saa «mitte kunagi» oma unevajadust rahuldada, langes 37 protsendilt 9-le. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
2. Palgata tööle õpetajad, kes suudavad õpilasi motiveerida ja ergutada. Uuringud on näidanud, et paljud inspireerivad õpetajad on nii edukad tänu sellele, et nad on positiivsed ning keskenduvad arengule. Sellised õpetajad juhenduvad on intuitiivsest teadmisest, et vigade kallal norimine ei arenda: õpetamine on edukas vaid juhul, kui õpilases suudetakse tõsta motivatsiooni püüelda paremate tulemuste poole. Tehtud vigade üle kohut mõistes rõhutatakse aga just negatiivset aspekti ning kogu õppeprotsess omandab rusuva värvingu. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
3. Kaitsta lapsi läbipõlemissündroomi eest ja suhtuda igasse õpilasse kui potentsiaalsesse geeniusesse. Psühhiaater Jüri Ennet kirjeldab oma muljet koolist nii: "Psühhiaatrina ei ole minu hinnang praegusele koolisüsteemile positiivne. Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Vastu peavad andekad ja need, kes teevad poppi ja spikerdavad." Enneti artiklit õpilaste vaimsest olukorrast loe pikemalt SIIT

Talviste tervitustega,
Astra

Munad ja kanad võivad üksteiselt õppida küll. Ja täitsa hea meelega.

Õppimine seob põlvkondi – selline oli tänavuse, XIII täiskasvanud õppija nädala moto. Vajalik lähenemisviis, esiteks juba toetavate suhete hoidmise seisukohalt, aga ka seetõttu, et põlvkondade  - nii vabatahtlik kui sunnitud - suhtlematus tekitab lünki teadmistes, mida varem peeti iseenesestmõistetavaks.

Meie vaaremadele oleks üsna võimatu olnud selgeks teha, et kunagi hakatakse korraldama leivaküpsetamise koolitusi. Et kamp naisi tuleb kokku ja siis üks oskaja õpetab….

Aga sarnase näite võib tuua ka hoopis hilisema aja kohta. Linnas keskküttega korteris elanud põlvkond ei pruugi enam hakkama saada ahjukütmisega. Näiteks läheb noor inimene Tartusse suurkooli ja soetab ahiküttega eraka, aga ei tea, kuidas tuleb ahjuga toimetada. Nii on Karlova Selts teinud ja teeb jätkuvalt aruka kütmise koolitusi, et piirkonna ahjude ja inimeste tervis püsiks korras.

Mõistagi ei anna üks põlvkond teisele edasi ainult teadmisi, vaid ka mõtlemise ja  tegutsemise viise, väärtushinnanguid – kogemusi kõige laiemas mõttes. Nii mõnigi mäletab kidlasti aega, kui ajalehetoimetustes töötasid valdavalt verinoored kirjutajad. Kas need lehed olid huvitavad lugeda? Ei olnud, sest neis kajastus ainult ühe põlvkonna arusaam huvitavatest ja vajalikest teemadest ning nende käsitlemise viisidest.

Terje Elias kaitses hiljuti Eesti Maaülikoolis doktoritööd, millest, muide,  ka meedias on palju juttu olnud, sest see puudutab nitraatide ja nitritite sisaldust köögiviljades ja köögiviljatoitudes. Lihtsamalt öeldes uuris noor naine, kui palju võib süüa rohelisi taimi või kuidas säilitada toormahlu, et tervisele mitte kahju teha. Tema doktoritöö üks juhendaja oli emeriitdotsent Alida Kiis, kes võinuks soovi korral pensionile siirduda juba veerand sajandit tagasi. Teine juhendaja, professor Tõnu Püssa võinuks seda teha hiljuti. Möödunud aastal vabariigi teaduspreemia pälvinud Püssal (uuris, kuidas marjad aitavad liha säilitada) on praegu nii palju uuringuid pooleli ja nii palju ideid, mida tahaks teostada, et ees terendab veel pikk ja põnev teadlaseelu. Ja tema töörühmas on koos eri põlvkondade inimesi – nii alles doktoriõppesse tulnuid, noori doktoreid kui mõnevõrra eakamaid kolleege. Minu küsimusele, miks ühes töörühmas  - nagu ka näiteks toimetuses või mistahes muus kollektiivis-koosluses  -  peaks olema erinevas vanuses inimesi, vastas värske doktor Terje Elias nii: “See just täiendabki kooslust, mida rohkem on erinevas vanuses inimesi. Meil, kes me oleme noored, on võimalus vaadata, kuidas vanemad inimesed käituvad teatud situatsioonides, kuidas nemad lahendavad teaduslikke küsimusi ning nende elukogemusele toetudes saame meie ka sellest osa ning meil on kergem - me ei pea kõike ise järele proovima.

Üks töörühm peakski koosnema erinevas vanuses inimestest seetõttu, et kui nooremad inimesed teavad võibolla rohkem selliseid uuemaid tehnilisi lahendusi, arvutialaseid lahendusi, näiteks kust leida mingit informatsiooni, siis vanemad inimesed jälle oskavad välja selekteerida, milline informatsioon on meile hetkel vajalik. Nooremad inimesed võibolla tormavad liigselt kõige uue ja ahvatleva poole, aga vanemad inimesed toovad maa peale tagasi. Me peame jääma ikka selle juurde, millel on väärtus tõesti teaduslikus mõttes, mitte jooksma kõige uue järele.”

Veel lisas Elias, et Tõnu Püssaga on hea arutada mistahes küsimusi, sest professor ei hoia jäigalt kinni oma arusaamadest. Ka Püssa oli seda meelt, et parimad tulemused saadakse noortega koostööd tehes.

Nii et munad ja kanad võivad üksteiselt õppida küll. Ja täitsa hea meelega.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Intelligentsusest, arengust, rikkusest ja .. sukeldumisest :)

Inimese kõige olulisem ja otsustavam õpiperiood on tema esimene eluaasta. Teadlased ütlevad, et beebipõli otsustab kõik: selle, kuidas aju areneb, kuidas keha areneb, kuidas sotsiaalsed oskused välja kujunevad. Selles mõttes on inimesel raske- tema edasine tulevik ja hakkama saamine koolis sõltub suuresti sellest, millised geenid ta vanematelt päris ja kuidas ta vanemad suutsid teda tema varases nooruses õpetada nii, et beebi maksimaalne potentsiaal areneda saaks täituda. Sellised karmid faktid ei tähenda aga seda, et keegi peaks koolis pingutamisest loobuma selle tõttu, et tal on "halvad" geenid või hooletud vanemad. Onju teadlased välja tulnud isegi avaldusega, et rikkamatest peredest lapsed on võimekamad kui majanduslikult halvemas olukorras olevate perede võsukesed. Oma unistuste poole püüdlemist ei takista reaalsuses ei geenid, IQ ega vanemate rahakott. Värvikaid näiteid selle kohta on rohkem kui siinkohal üles lugeda jõuaks.

Näiteks edukaks ettevõtluseks on vajalik praktiline intelligentsus ja julge pealehakkamine. Julgust on võib olla rikkast perest lapsel rohkem, vähemalt enesekindlust sirge seljaga tähtsate kontorite uksest sissemarssimiseks, kuid sellised võimed on siiski ka mingil määral arendatavad. Intelligentsust on mitut liiki. Võib eristada emotsionaalset , akadeemilist  ja praktilist intelligentsust . Just praktilise intelligentsuse määr saab sageli otsustavaks, kas ettevõtja on oma tegevuses edukas või mitte. Praktilist intelligentsust on peetud üheks asendamatuks asjatundlikkuse elemendiks. Kõrge praktilise intelligentsusega inimesed on nutikamad igapäevaste tööülesannete ja probleemide lahendamisel, sest neil on kõrgemalt arenenud võime oma tegemistest õppida. Võib öelda, et kõrge praktilise intelligentsusega inimestele on parim kool elukool.

Sellistest asjadest mõteldes tekib muidugi kohe küsimusi.. Kas võib see olla põhjuseks, miks n-ö nohikud ja kuivikud tegelevad vähem igasugu selliste kehaliste asjadega nagu näiteks sukeldumine? On ju sukeldumine selline ala, kus suur osa õppimisest tehakse vee all... Vot ei tea.. aga Hannes käis meil sukeldumiskursustel ja sellest on ka kaks suurepärast videolõiku Tagatargemate saatest:

Kuidas õpivad Soome täiskasvanud?

Sellest oli võimalik aimu saada LINBA (Learning Insights in the Nordic Baltic Area) projekti raames aasta algul Joensuu õpiasutusi väisates. LINBA koondab Soome, Eesti, Läti ja Leedu täsikasvanuhariduse asjatundjaid, sealhulgas ka nende teemadega tegelevaid ajakirjanikke.

Joensuus tutvuti õpiasutusi külastades Soome täiskasvanukoolituse kogemusega. Põhja-Karjala Täiskasvanuhariduse Keskust võib võrrelda meie kutsehariduskeskustega. Aga sealne õppur on umbes 40-aastane ja enamasti on tal ka töökoht (70% õppijatest). Kooli on ta tulnud soovist või vajadusest ennast täiendada ja saada kutsetunnistus. Pagarite kursusel näiteks õppis naine, kes on juba tuntust kogunud martsipanikujukeste tegijana ja hoiab üleval ka martsipanile pühendatud kodulehte, kuid tundis puudust kutsetunnistusest.

Koolil on erinevaid rahastamisskeeme ja see võimaldab kõigi jaoks leida hea lahenduse. Kooli juhtkond rõhutas eriti kahte märksõna, millest nad oma töös juhinduvad: kompetentsipõhisus (et siin omandatud haridus võimaldaks olla edukas tööturul) ja personaalne lähenemine (konkreetse õppuri ja tööandja vajadused, töötatakse välja uusi viise, kuidas õpitut hinnata ja kontrollida).

Sama kool korradab ka suveülikoolikursusi, need on lühiajalised ja neil osalemine ei eelda kõrgharidust. Soomes tegutseb 21 suveülikooli. Põhja-Karjala Täsikasvanukoolituse Keskuse suveülikoolis, muide, kogub üha enam populaarsust autoremontimise kursus naistele.

Et saada pilti ka vabahariduslikut täiskasvanukoolitusest, tutvustati Joensuu Rahvakooli, mida  saab võrrelda meie rahvaülikoolidega. Eks viimased olegi just Soomest eeskuju saanud. Kuid rahastamine on Soomes sääraste koolide pika traditsiooni tõttu mõistagi kindlamatel jalgadel. Soomes ei sõltuta nii palju lühiajalistest projektidest.

Nagu meilgi, saab vabahariduslikus koolis õppida arvutiga seonduvat, käia erinevatel tekstiili- ja kunstikursustel, tudeerida võõraid keeli ja liigutada oma keha. Kuigi suurema osa õpingutest maksab kinni riik ja omavalitsus, jääb väike osa kursuse tasust (umbes 20%) enamasti ka osavõtja enda kanda.

Piirkonna omapära  - Venemaa lähedus - nõuab üha enam soome keele kursusi, mida võtavad venekeelsed inimesed.

Eesti koolitajatega sarnaselt nuputavad Joensuu Rahvakooli kursuste korraldajad, millise nipiga meelitada õppima mehi. Ja tunnistavad, et nad pole senini suutnud seda välja mõelda. Ida-Soome Ülikooli täiskasvanuhariduse professor Jyri Manninen soovitas neil mõelda sellele, milliseid teadmisi ja oskusi inimesed praegu vajavad, mitte mida nad võiksid soovida.” Soovidel ja vajadustel on vahe sees. Ka olete te ilmselt lihtsalt kopeerinud varasemaid menukaid kursusi, aga need on olnudki ju menukad naiste seas,” arutles Manninen.

LINBA projekti eesmärk on võrrelda eri riikide täiskasvanukoolituse poliitikaid, õppimisvõimalusi ja õppijate motivatsiooni ning tekitada ühiskonnas diskussioon täiskasvanuhariduse olukorra, väärtuste, eesmärkide ja osaluse teemal. Eestist on projektipartner Tallinna Ülikool ja seda esindavad andragoogika osakonna juhataja dotsemnt Larissa Jõgi ja lektor Kristiina Krabi.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatjuht-toimetaja

Tapeedirull vs Geni ehk kuidas uurida sugupuud...

Kes ei teaks Orkutit või Facebooki? Enamik nende sotsiaalvõrgustike kasutajaid teab ka hoopis kasulikumat rakendust- Geni´t. Näiteks tean ma tänu Genile, et minu isa poolne vana-vana-vana-vana-vanaisa Hallika Hans sündis aastal 1705. Kas pole mitte võrratu teadmine? No, tegelikult ma tean seda tänu sellele, et minu tublid sugulased on selle info sinna portaali sisestanud. Geni on suurepärane portaal sugupuu uurijatele ja kõigile neile, kes  tahavad oma suguvõsa asjadega kursis olla. Näiteks on seal sellised kasulikud rakendused: sind teavitatakse sugulaste sünnipäevadest ja tähtpäevadest, saad sugulastele kirju saata ja nende pilte vaadata, saad ise enda ja oma sugulaste kohta infot lisada ja koostada perekonna albumeid. Minule isiklikult tundub, et see aitab hoida sugulastega ühendust. Pidevad  meilile saabuvad teavitused tähtpäevadest hoiavad mind suguvõsa asjuga kogu aeg kursis ja mulle meeldib see. 


Selle pärast tuligi mulle kerge muie suule, kui geneoloogide seltsi tegelased rääkisid, et nad soovitavad alustada tapeedirullile sugupuu joonistamisest .... No võib ka nii, aga ma ei usu, et nooremal põlvkonnal üldse mingeid tapeedirulle kuskil kapi põhjas vedeleb. Ka on Genis võimalik selline asi, et teed sealt oma sugupuust printversiooni ja trükid välja.. ei pea üldsegi värvipliiatsitega möllama. Tänapäeval on ka juba palju vanu dokumente ja kirikuraamatuid digitaliseeritud ning arhiiviotsinguid saab mugavalt ise kodu arvutis teha..
Ema poolsest suguvõsast tean ma vähe.. võib olla on see asi, mille ma mõnel järgmisel suvepuhkusel ette võtan.. 


Vaata videot, kus Hannes käis geneoloogia seltsil külas: 



Kaunist pühapäeva soovides, 
Astra

Muljeid täiskasvanud õppija nädala avaürituselt

“Kas teate, et täna on reede ja kolmeteistkümnes?” küsis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas meie võttegrupilt Moostes täiskasvanud õppija nädala avaüritusel.

??? “Reede küll…aga kuupäev peaks olema kaheksas,” arvutasime meie.

“Aga me ju avame täna kolmeteistkümnenda täiskasvanud õppija nädala,” muheles Lukas.

Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmise täiskasvanud õppija nädala avaürituse tegijale on Mooste mõisa folgikojas korraldatu hea kõrge lati ette sättinud. Põlvamaa ja Mooste valla rahvas oli kogu ettevõtmise väga toredasti läbi mõelnud. Ka folgikoda ise mõjus soojalt ja hubaselt, lavale mustriliste vaipade ette kaunistuseks tõstetud tohutud kõrvitsad näitasid nii kasvatajate tublidust kui kujundajate nutikust - kõrvits nagu suur tarkust täis peanupp.

Et seekordse nädala motoks oli “Õppimine seob põlvkondi”, siis olid korraldajad sellest lähtunud ka kultuuriprogrammi kokku pannes. Kuidas vanasti (elu)tarkusi õpiti? Ikka tööd tehes ja laulumänge mängides. Paarikümne minuti jooksul said vaatajad kogeda nii äratundmisrõõmu kui ahhaa-elamust. Suurpere väiksemad liikmed mõjusid laval sedavõrd loomulikuna, et tekkis tunne - ilmselt just nii siinkandis lastele teadmisi antaksegi.

Kui enne ürituse algust fuajees kohvilaudade vahel jalutanud kassikostüümides naised võisid oma rõivastuse ja rollivalikuga ehk pisut hämmingut tekitada, siis laval sai kõik selgeks. Kassid - Jakob Hurda kassi sugulane, kes elab Tartus raamatukogus ja kohalik maakass - olid tegelased, kelle kaudu visati nalja nii linna-kui maainimeste ning nende vastandamise üle ja pilgati liiga kitsast arusaama õppimisest ja haridusest-haritusest. Vahva kava liitis vaatajaskonda ja andis just selle õige meeleolu, millesse ka järgmised esinejad ennast sobitasid.

Lihtsa pidulikkusega tunnustati esmalt Põlvamaa ja siis kogu Eesti parimaid täiskasvanud õppijaid, täiskasvanute koolitajaid, koolitussõbralikumaid organisatsioone ja omavalitsusi. Igaüks, kes lavale kutsuti aitas oma näppudega kaasa ühe omapärase punutisvaiba valmimisele.

Piduliku tseremoonia tipphetkeks oli aasta õppija eripreemia pälvinud Agor Tettermanni lavalekutsumine. Sõjaväes eluohtlikult vigastada saanud noorel mehel oli raskusi lavale tulemisega, aga kogu kojatäis rahvast seisis püsti ja plaksutas inimesele, kes kogetud raskustest hoolimata tahab poolelijäänud keskkooli lõpetada, kuigi töökoht on mehel olemas. Ringi vaadates oli näha, et inimesed pühkisid liigutuspisaraid.

Ja jälle jõuame küsimuseni - milleks õppida ka täiskasvanueas. Kindlasti mitte ainult tööelu edenemise pärast. Ehk nagu arutles sel teemal oma kõnes minister Lukas: “Hea küll, otseseid töökohti ei loonud, aga ise olen õnnelikum.Tutvusringkond on laiem, elu horisont on avaram. Saan hakkama iga elukohavahetusega, iga väljakutsega elus. See ongi täiskasvanuhariduse kõige suurem ülesanne - luua võimalusi inimesele ennast realiseerida, oma andeid avada, olla õnnelik.”

Mooste folgikojas kohatud inimesed on kindlasti õnnelikud inimesed.

Lühikokkuvõtet Moostes toimunust saab näha 6. novembri “Tagatargemate” saates.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Suitsukala valmistamine on vist küll imelihtne...

vähemalt videot vaadates jääb selline mulje. Tagatargemad käis ja uuris järgi ning kalur Ain Saarepera näitas ette. 

Tubased looduse õpitoad

Nüüd hakkab minema taas pimedamaks, külmemaks, vihmasemaks... suvi on libisenud käest, aga mõnus mälestus sellest jääb. Võib olla suvel looduses ringi uidates õpitakse iseenesele märkamatult. Rabas matkates raja kõrval seal kasvavate liikide kohta tahvlitelt lugemine ei näigi eriti mingi õppimisena. Ometi on iga uue teadmise omandamine õppimine ja selline vabas vormis õppimise hea tunde võiks üle kanda ka tubasesse õpikeskkonda. Kellele looduse teemad meelt mööda on, sellele julge soovitada kaht lehekülge, kus leidub päris nauditavat õpimaterjali: Kõrv loodusesse ja Osooni lehekülg ETVs
Miks mulle need meeldivad? Sest mulle meeldivad linnud! Kahju ainult, et need linnu hääled nii lühikeselt seal looduskõrvas esitatud on...
Helidel on ka kummaliselt tugev võime utsitada fantaasiat. Näiteks looduskõrvas kuulata kõrede öist koorilaulu.. paned silmad kinni ja kuulad ja kuulad.. tervelt 39 sekundit ja siis uuesti ja uuesti...
Osooni linnuaabits on aga hea õpimaterjal, et linde üle korrata. Käisin nüüd sügisel üle pika aja taas loomaaias ja oh häbi... jube loodusteadmatu inimese tunne tekkis. Vähemalt lindudega võiks siis asi "korras" olla :)
Mõnusat e-õpet taaskord :)!
Astra

Ülikoolide viimnepäev läheneb..

Päästku end nüüd, kes päästa jõuab, sest ülikoolide viimnepäev läheneb vääramatu jõuga. Või vähemalt nii ennustab Bill Gates, ja kes suudaks kahelda Bill Gatesi sõnades? Nii rikka mehe tulevikuennustuste vastu vaielda oleks enesetapp, vähemalt majanduslikus mõttes, sest majandust Bill jagab. Niisiis ütleb Billi majanduslik vaist ja loogika seda, et ülikoolide praegune loengute vormis õpetuste jagamine osutub üsna pea otstarbetuks. On ju olemas kõiketeadev internet, kus lademes rohkem informatsiooni kui ühe kõbi professori pähe mahub. Ka on internetist pargipingil selle info laadimine, või rannas peesitades selle info läbimõtlemine hoopis mugavam. Kuna Bill Gates lähtub eelkõige rahalise kokkuhoiu printsiibist, siis tema meelest on internetist tarkuse omandamine kordades odavam kui kalli ülikooli õppemaksu maksta. Bill on muidugi ka ise suurepäraseks näiteks, et raha saab teha ka ilma ülikooli lõpetamata. Üheks suurimaks plussiks peab Bill  asjaolu, et veebis omavahel konkureerides tõusevad esile kõige paremad loengud.

Niisiis, valmistugem tulevikuks ja keskendugem e-õppele.  Aga mis asi on e-õpe?
E-õppe tutvustamiseks korraldab Tartu Ülikool 13. oktoobril e-õppe päeva  .
Ka on e-õppega tutvumiseks tehtud e-õppe ajakiri.

PS! Käesolev postitus ei ole mõeldud surmtõsise seisukohana.
Tervitustega,
Astra

Vaata ka videot, kus Tagatargemad käis uudistamas E-kursusi Tartu Kutsehariduskeskuses

Miks ja mida me peaksime õppima ka täiskasvanueas?

Sellele on ühiskond aegade jooksul pakkunud erinevaid põhjendusi. Joensuu ja Kuopio ülikoolide ühinemisel sündinud Ida-Soome Ülikooli täiskasvanuhariduse professor Jyri Manninen ütleb, et näiteks 1890 - 1920 põhjendati Soomes täiskasvanute õppimist rahvusliku arengu ja iseseisvumise vajadusega. “Kui õpid, kasvõi õpid käituma tsiviliseeritult ja ei joo, siis saame venelastest ja roostlastest vabaks, saame iseseisvaks riigiks,” selgitab Manninen toonast arusaama. Seega oli enda harimine kohustus ja vastutus ühiskonna ees.

Hiljem, 1970ndatel aastatel peeti täiskasvanueas õppimist oluliseks inimese enesearengu jaoks. Tähtis oli nn inimeseks olemine, individuaalsed vajadused ja humanistlikud ideed. Õppimist tajuti kui inimese õigust, väärtustati ka õppimiskogemust kui niisugust. “Populaarsed olid enesearengu ja kunstiga seotud kursused,” toob Manninen näite.

Tänapäeval on elukestvast õppest saanud jälle vaat et kohustus, sest seda surub peale tööturg ja tööandja. Õppimisest on saanud nii individuaalse karjääri kui ühiskondliku majanduskasvu tööriist. Neid väärtusi kannab praegune Euroopa Liidu hariduspoliitika.

Kui 1970ndail aastail nähti õppimise väärtusena inimese isiksuslikku arnegut, siis nüüd erialalist kompetentsust ja seda, et inimene oleks nö aktiivne kodanik. Seega õpitakse praegu ennekõike seda, mis on seotud tööelu nõudmistega ja erialase karjääriga. Õigemini küll - säärast õpet soosivad praegused olud. Ka hiljuti avalikustatud Riigikontrolli täiskasvanuhariduse audit peab oluliseks just tööalase kvalifikatsiooni tõstmist. Õnneks on aga meie haridus- ja teadusministeerium seda meelt, et väga oluline on ka inimeste valmidus ennast vaimselt vormis hoida ehk siis osalemine ka huvialakoolitustel. Elukestva õppe mõte on ka ju selles, et inimene areneb isiksusena, paranevad tema sotsiaalsed oskused ja tekib harjumus õppida. On tore, et Eestiski püütakse järgida pigem Põhjamaades levinud üldisemid harituse-ideaale, kui kitsalt tööelu-keskset lähenemist õppimisele. 

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Elu õppetunnid: suhted

Mis on elu mõte? :)
Kui keegi minult täna seda küsiks, vastaksin kohe pikalt mõtlemata, et selleks on kindlasti suhted: suhted perekonna, sõprade, töökaaslaste ja iseendaga. Lollikindel loogika tõendab- halvad suhted perekonnas mõjuvad laastavalt iga pereliikme identiteedile ja maailmatunnetusele. Ilma sõpradeta on elu väga  üksildane ja inspiratsioonivaene, ning kes töökaaslastega ei suhtle, lastakse varem või hiljem lihtsalt lahti.

Niisiis, seoses suhetega olen ma viimasel ajal üle elanud mitu väärtuslikku õppetundi. Esiteks õppetund sellest, kui oluline on suhetes konstruktiivne kriitika. See on väga väga oluline!! Sest ilma kriitikata ei arene ei mina ega ka see suhe, milles ma olen. Kõige tähtsam on kritiseerimise või mingitele puudujääkidele viitamise puhul see, et see ei läheks eriti tööalastes suhetes isiklikuks. Aga kuidas seda teha?
Kui mõelda nüüd laiemalt, siis peaaegu igasugune õpetamine on kritiseerimine- lihtsalt kriitikat on nii positiivset kui ka negatiivset. Mul meenub kohe mu flöödi õpetaja Otsa nimelisest koolist, kes alustas alati positiivsete kommentaaridega ja siis läks taktitundeliselt selle kallale, mis valesti oli. Sama meetodit rakendasin ma ka enda õpilaste peal, sest see töötab! Kõige parem tagasiside, mis ma oma õpilastelt sain, oli see, et nad iseloomustasid mind järgnevalt: Astra on lõbus aga range. Ma olin sellise tagasiside üle väga rõõmus, sest kuigi ma püüdsin neilt alati natuke rohkem nõuda, kui nad suutsid, siis lõppkokkuvõttes oli see nende jaoks lõbus.
Kui mul õnnestuks kuidagi ka päris elus olla lõbus aga range... ma oleks siis täitsa rahul.
Perekondlikes suhetes loeb kriitika edastamisel kehakeel ja hääletoon. Õrna ja hooliva häälega öeldu ei tee nii haiget kui vihane plärtsatus.
Tööalaselt on aga asjad keerulisemad, sest seal ei ole tihtipeale inimesed ainult indiviidid ja isiksused, vaid täidavad ka mingit rolli. Või siis suheldakse kirja ja telefoni teel, kus kehakeelt näha pole võimalik. Ometi on tööalaselt ka väga oluline suurendada suhetes inimlikkust ja soojust. Ka nö tänapäeva ärigurud ju väidavad, et tuleviku ärides hakkavad lugema ainult ja ainult suhted. Heade suhete säilitamisel tuleks aga meeles pidada, et head töötulemused on küll tähtsad, kuid nende nimel kolleegidest teerulliga üle sõitmine ei tasu end ära.

Kaunist sügist!
Astra

Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele ei meeldiks õppida

Ja hakkab uuesti pihta :)

4-5 septembril toimub Uue Maailma festivali raames päris mitmeid huvitavaid tasuta töötubasid ja loenguid.
Näiteks:
Heliroboti töötuba, mille eesmärgiks on ehitada erineva helilise väljundiga mooduleid ühe tervikliku interaktiivse heliteose jaoks. Kõik moodulid töötavad ka iseseisvate instrumentidena ning neid on võimalik hiljem kasutada ka oma heliloomingus. Töötoas valminud pille saab mängida valguse abil ning luua kosmilisi helisid.
Pinhole kaamera töötuba, kus õpetatakse kuidas ehitada tikutopsist, filmirullist ja elektrikuteibist fotoaparaati ja kuidas sellega pilte teha.
Pabermassist ehete töötuba 
Kudumiskunsti töötuba
Robotitöötuba, hobilabor
Loengud: sissejuhatus budistlikku meditatsiooni ja hinga ja mõtle oma unistused teoks. 

Rohkem infot Uue Maailma tänavafestivali kohta leiad SIIT

Täna startis ka  Tallinna Ülikoolis taas Studia Generalia loengusari. Edaspidi hakkavad regulaarselt kaks korda kuus toimuma avatud loengud, kus laiemale huviliste ringile tutvustavad oma uurimisteemasid erinevate teadusvaldkondadega tegelevad professorid ja tippteadlased. Rohkem infot Studia Generalia kohta SIIT

Ka puhkamist on vaja õppida...

Ka tüüpilisi puhkajaid on võimalik jaotada kolme kategooriasse:

• puhkajad, kes on väga head töötajad, aga kohutavalt halvad puhkajad. Nad teevad töö ajal palju tööd, nad teevad ületunde ja töötavad ka nädalavahetustel. Sellised inimesed on püüdlikud, kohusetundlikud ja nende tööandjal on neist väga hea meel, kuid tihti peale ei oska nad puhata ja seetõttu koormavad nad end liialt ära ja ei suuda puhkuse ajal välja puhata.
• puhkajad, kes on natuke kehvemad töötajad, kuid väga head puhkajad. Nad viilivad tööl, lähevad varem minema ja tulevad hiljem tööle, neile meeldivad pikad lõunad ja arvuti taga istudes jutustavad nad tihti hoopis messengeris või istuvad facebookis. Sellistel inimestel on juba pool aastat varem plaanid valmis, kuidas ja kus oma puhkust veeta. Nad teevad uhked ja väga tiheda päevakavaga puhkuseplaanid... tihti on nende puhkused sisukamad ja tegusamad kui tööpäevad töötades. 
• kolmas tüüp on kuldne kesktee: Nad on keskmised töötajad ja keskmised puhkajad- nad püüavad vältida äärmusi ja elavad mõistlikku ja mõnusat elu. 

Paraku on nii, et mis puutub puhkamisse, siis need, kes on jube tublid töötajad ja puhkuse kõige rohkem ära teeninud, naudivad oma puhkust kõige vähem. Vahel isegi vastupidi- töönarkomaania on nii inimese nii sügavale sohu tõmmanud, et ta ei olegi enam võimeline puhkama. Tekivad olukorrad, kus ilma interneti ja telefonita ei suudeta veeta isegi poolt päeva. Esimestel päevadel võivad nad isegi "haigeks" jääda... jah, mõnele inimesele võib puhkus olla nii suur stress, et see tekitab talle gripi sümnptomid või kohutavad peavalud. Teravad peavalud, mis esinevad puhkepäevadel, on põhjustatud pingelangusest. Nii kaua, kui inimene on pidevas töörütmis, suudab keha koormusele vastu panna ja eesmärgi nimel jõuvarusid mobiliseerida. Töö katkedes aga variseb ülekoormusele vastu pidanud organism kokku.

New Yorgi riikliku ülikooli psühholoogiaprofessor Brooks Gump leidis üheksa aastat kestnud uurimusest kokkuvõtteid tehes tugeva seose puhkusest loobumise ja südameinfarktide vahel. Ta tuvastas, et mehed, kes viis aastat järjest loobuvad ettenähtud puhkusest, saavad 30% tõenäolisemalt südameinfarkti kui need mehed, kes võtavad aastas vähemalt nädala puhkust. Ning isegi ühel aastal puhkusest loobumist seostati suurema südamehaiguste riskiga.

Niisiis,
on headeks töötajateks õppinud inimestel väga oluline õppida tasakaaluks ka puhkamist.
Selle kohta on internetis palju kasulikku informatsiooni leida, kuid kõige raskem on vist võõrutusprotsess mobiiltelefonist ja internetist.

Tagatargemad on oma õppimistega selleks hooajaks ühele poole saanud ja jätkavad uuesti sügisel. Suvel aga võib külastada Tagatargemate verivärsket kodulehte
ja jagada seal ka oma kogemusi suvel õpitu kohta :)

Palju päikest!

Tark ei torma..

Targemad ja tasakaalukamad meie seast teavad vanade eestlaste ütlust, et tark ei torma.. Mul on mõnikord kalduvus käituda pigem impulsiivselt ja pikemalt kaalutlemata.. vahel on mul kalduvus langetada ka otsuseid ja võtta seisukohti hästi tormakalt. Samas kui ma satun sellise impulsiivse otsuse tagajärjel mõnele koolitusele, siis kas see on ikka nii paha?

Mulle väga meeldib käsitöö.. sest see on üldiselt loominguline ja rahustav ja sageli ei olegi tähtis tulemus vaid oluline on selle juurde käivad planeerimised, ettevalmistused, fantaseerimised. Kuna käsitöö õpetab enne 9 korda mõõtma, siis on see ka väga hea meetod näiteks tormakuse distsiplineerimisel.

Kuna mulle meeldib käsitöö, siis võite juba arvata, et mulle meeldiks ka mööblit restaureerida.. kujutluses tundub see nii tore: leiad kusagilt pika ja huvitava ajalooga tooli, eemaldad sellelt kõik vana ja kulunud ja siis lihvid pinnad puhtaks ja paned uue polsterduse.. Mis võiks olla veel vahvam? :)  Aga, tark ei torma sellise ilusa kujutelma järel kohe tooli ja riiet ja liivapaberit otsima, vaid vaatab enne ära Tagatargemate järjeloo, kus Hannes käis pehme mööbli restaureerimise kursustel:

GPSi kasutamine

Tundub ju vahva.. suvi tuleb ja matkama minnes võtad GPSi ja hakkad
aga muudkui orienteeruma.. seade näitab kogu aeg kus suunas tuleb
liikuda ja peagi jõuad muretult soovitud sihtkohta. Tegelikkus on
muidugi hoopis teine.. asjanduse käsitlemine on keeruline, vanemad
mudelid ei näita uuemaid teid või ei näita üldse õigeid kohti.. Pole
siis ime, et Ave otsustas minna Tartu Keskkonnahariduse Keskusesse
tasuta koolitusele - GPS-i kasutamine ja looduses orienteerumine.
Koolituse juhendaja Erki Kokkota AS Regiost tutvustas seal GPS-i
võimalusi ja tööpõhimõtteid ning õpetas seda praktiliselt kasutama.

GPSi koolitus oli eelmise nädala Tagatargemates. Vaata lõiku saatest siit:

Wanted!! ANDRAS otsib täiskasvanud õppijaid, et neid tunnustada ja teistelegi eeskujuks tuua :)

Selleks, et selle aasta täiskasvanud õppija nädalal oleks taas võimalik inimeste ja organisatsioonide õpijulgust ja -sõbralikkust tunnustada, tuleb tegutseda juba nüüd. Tunnustamiseks saab kandidaate esitada igaüks ja märkamist väärib igasugune täiskasvanud inimeste õppimine, ka väljaspool õppeasutusi ja koolitusorganisatsioone.

 

Tunnustame neljas kategoorias:

• aasta õppija
• aasta koolitaja
• aasta koolitussõbralikum organisatsioon
• aasta koolitussõbralikum omavalitsus

Esitamise vormid ja regelemendi leiad: www.andras.ee/tunnustamine ja esitamise tähtaeg on 15. juuni.
Leiame koos kõik särasilmsed ja õpihimulised inimesed Eestimaalt üles!

 

Täiskasvanud õppija nädalat, mis toimub 8.-15.oktoobrini, korraldab ETKA Andras koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga ESFi programmi "Täiskasvanuhariduse populariseerimine" raames.

Heade suhete nimel tuleb hästi kuulama õppida..

Naljakas, et tegelikult elus õnnelik olemiseks tuleb pidevalt õppida.. isegi oma armsate inimestega tuleb suhtlema õppida, hoolimata sellest, kui kaua me nendega juba suhelnud oleme. Selles mõttes on õppimine üks osa inimese põhiolemusest, mis tagab talle hea elukvaliteedi - kui õpid endale kallite inimestega suhtlema, saad osa elu parimast osast ja oled ilus, terve ja õnnelik. Samas, kes on jonni täis ja oma ebatäiuslikkust või kesiseid suhtlusoskusi ei tunnista, hakkab kannatama pidevate tülide, arusaamatuste ja üksildustunde pärast.
PREP-paarisuhtekoolitus tundub mulle täiesti mõistlik viis õpetamaks nn. tavalisele inimesele, kuidas aastate jooksul mandunud paarisuhted õigete rääkimis-, kuulamis-, tunnetepeegeldamisvõtetega uuele tasemele saada. Ja Hannes proovis selle kõik omal nahal järele :)
Vaata ise:

Õppetunnid ellujäämiskursustelt

Austraalia ökoloogid on kavalad- nad õpetasid väljasuremisohus kvolle ise toimetulema sellise probleemiga nagu isuäratavad, kuid surmavalt mürgised merikärnkonnad.
Kvollikesed, kes läbisid nn ellujäämiskursused toksiliste kärnkonnade suhtes, elasid pea 5 korda kauem, kui õpetusest ilma jäänud isendid.
Kas saab olla veel ilmselgemat näidet, demonstreerimaks, et õppimine on ellujäämise seisukohalt väga oluline.
Loe vahvat artiklit kvollide meistrikursuste kohta Teadusportaalist .
Minu enda eluliselt olulised õppetunnid on viimase nädala jooksul sisaldanud kaht ainet: 1) mitte muretsemine 2) prioriteetidest lähtumine.

Nendes ainetes õppisin, et muretsemine ei tee asju paremaks vaid pigem halvendab sündmuste käiku. Tuleb alati säilitada positiivne suhtumine ja siis leiavad asjad ka hea lahenduse. See on taas täpselt see asi, et tuleb see, mida kardad (kui kardad halba, hakkavad jubedad asjad juhtuma, oled valmis heaks, lubad headel asjadel juhtuda) ja näed seda, mida tahad näha (kui ikka väga tahta näha, et mingi olukord on käest libisenud ja muutunud katastroofiliseks, siis kõik märgid, mis vaateväljas on, hakkavad sellele viitama. Nii satud aga nõiaringi, kus hakkad taastootma mitte lahendusi vaid probleeme.)
Lahendus: keskendu lahenduste ja vastuste nägemisele. Edukad inimesed näevad probleemides väljakutset ja edutud näevad väljakutsetes probleeme :) !

Keskendumise raskuspunkt määrab tegevuse tulemuse...

"Otsi endas seda head ja pane see hea enda jaoks tööle! Mida rohkem sa tegeled oma tugeva poolega, seda rohkem see negatiivne pool hajub. Mitte tegeleda pidevalt sellega, et ma olen vilets ja ma pean sellega tohutult tööd tegema. Tuleb tegeleda tugevuste leidmisega."- nii räägib meile Maret Prits, Tartumaa 2009. aasta koolitaja.  Vaata tervet saate lõiku Maretist SIIT.

Täna on nii ilus ilm, et võimalik, et Tagatargemate fännid ei jõuagi kella kuueks teleri ette. Sellest pole aga midagi, sest saated on järelvaadatavad nii televiisorist kui ka internetist.

Täna on ka nii ilus ilm, et see harmoneerub ilusasti Mareti tsitaadiga: keskendume sellele heale, mis on, ja muudame selle veel paremaks!

Viimastel päevadel ma olen reaalselt tunnetanud ja sellest ka palju õppinud, et mingi asja õnnestumiseks on vaja enne põhjalikult selgeks teha, mis sinu tegevuse eesmärk on. Tihti korraldatakse igasugu asju lihtsalt selle pärast, et on vaja midagi korraldada, samas mõtlemata sellele, et miks ja kellele ja millisena seda asja inimestele vaja on. Nii tulebki välja mingi soperdis, mis jätab inimesed külmaks, sest tegelikult pole ju kellelegi seda vaja olnud. Veel hullem lugu on aga siis, kui kellelegi oleks sellist asja vaja, aga tolle inimese käest arvamust ei küsita. No, näiteks leitakse, et vaja konstrueerida mingi ratastool, aga inimese käest, kes sellega sõitma hakkab, arvamust ei küsita. Või korraldatakse kellelegi sünnipäev- kui korraldajad eriti ei hooli sellest inimesest või organisatsioonist, kellele pidu tehakse, tuleb pidu ka nõme ja mõttetu ja sünnipäevaline võib isegi kogu värgi üle solvunud olla.

Minu meelest Maret, kelle tsitaadist enne juttu oli, on väga positiivne näide inimesest, kes hoolib ja tegutseb mõtestatult. Mulle jättis ta sooja ja hea koolitaja mulje.

Päikest! :)

Kui paneme õpilase ohmu noodivõtmesse, siis kasvatamegi ohmusid!

Vahel mulle tundub täiesti arusaamatu, kuidas inimesed ise aru ei saa, et enamus hädasid, mis nende elu on, on nende enda poolt põhjustatud. Inimesed toodavad konstantselt probleeme ja siis langevad ahastusse, et issake, miks mu elu nii raske on...
Täpselt sama moodi toimivad ka õpetajad ja kogu koolisüsteem. Või vähemalt mulle tundub, et nii on ja mulle näib ka, et ma ei ole erand, kes selles suht-koht veendunud on. Tänases Õpetajate Lehes räägib Jüri Ennet väga selgelt ja otsekoheselt sellest, millist käkki meie ühiskond iseendale igapäevaselt kokku keerab.
Lugege ja mõelge kaasa :) !

Jüri O.-M. Ennet: „Psühhiaatrina ei ole minu hinnang praegusele koolisüsteemile positiivne. Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Veebikliinikus (http://www.kliinik.ee) esitatud rohkem kui 4000 küsimusest puudutab viiendik kooliprobleeme.
 
Nagu meditsiinis, on ka hariduses igaüks tark. Välja on pakutud nii palju soovitusi, seadusi ja arengu­programme, et silmade ees läheb kirjuks. Tähtsad pole mitte plaanid, vaid see, mida nendega ellu viiakse. 
Koolisüsteemil on minu arusaama järgi hulk kasutamata reserve. Toon need välja, et peredes oleks vähem muret ja psühhiaatritel vähem patsiente.
Ohmususe aktsendiga inimesi on palju. Kui õpetaja hoiak on selli­ne, et klassis on jälle üks ohmu juures, kes ei allu korrale, saadame ta eri- või abikooli – ehk kui paneme õpilase ohmu noodivõtmesse –, siis kasvatamegi ohmusid. Esimene asi: peame nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas suhtuma inimestesse kui potentsiaalsetesse andekatesse ja geeniustesse. See on noodivõti, mis paneb kogu helistiku hoopis teises tonaalsuses kõlama.

Tulvingu-Enneti lilleke
Esimene, protseduuriline ehk kehali­ne mälu on kõikide mälude vundament ja hooratas. Väike laps õpib järgemööda siputama, kõhuli keerama, kaela kandma, istuma, seisma, käima. Kord omandatu ei kao enam kuhugi.
Teist, semantilist mälu võib iseloomustada salmikesega: „A, B, hakka pähe. Kui ei hakka, annan takka.” Tänapäeva koolisüsteem „annab tak­ka” armutult ja arutult. Fakte pakutak­se palju-palju rohkem, kui laps suudab vastu võtta. Füüsikaõpetaja paneb „mälupulga” triiki täis, keemiaõpetaja lükkab füüsika lurtsti välja – „mälupulgale” ju rohkem ei mahu – ja hakkab õpilaste mälusid keemiaga täitma. Ja nii tunnist tundi.
Kolmas, episoodiline mälu tuleb aastate ja elukogemustega. 25-aastasel inimesel võib olla mitu doktorikraadi, aga tal puudub elukogemus.
Neljas mäluliik on priming ehk taastundmine. Mida rohkem saab õppimisel kasutada keskkonda, mida on vaja õpitu reprodutseerimisel, seda parem. Näitlejad harjutavad iga päev laval, etendusel on nad harjumuspärases keskkonnas. Juku loeb kodus salmi vanaemale soravalt ette, aga koolis on tal nokk kinni. Kui kodus klassiruumi ette kujutada, mõelda toolid kaasõpilasteks, riidepuu õpetajaks, oleks õpitu ka koolis selge.

Miks tegude last ei sünni?
Kogu psüühika on tunnetamine ja tegutsemine. Tunnetamises ja tegutsemises on kesksel kohal emotsioonid. Kui õpetaja oskab õpilaste emotsioone äratada, õppeaine vastu huvi tekitada, nii et nad kuulavad, suu ammuli, õpivad nad pärast juba ise.
Igas klassis on Jukusid, kes kuulevad, aga ei kuula. Õpetaja jutt, et enne sööki tuleb käsi pesta, võib õpilastel kõrvust mööda minna. Kui suuremate kogemustega pedagoog räägib sama asja, kuulab kogu klass, aga kodus pesevad käsi siiski vaid pooled. Küsimus ei ole programmi läbivõtmises – vaja on tegudeni jõuda. Kuni õpetusele ei järgne tegu, oleme õpetatud jobud. See kehtib ka väljaspool kooli. Tarku raamatuid lugedes saame tunnetusliku orgasmi, aga vaja on viljastada tegude laps ja see üles kasvatada. Loeme lehekülgede viisi, kuidas kehakaalu reguleerida, kardiovaskulaarset potentsiaali suurendada. Aga kas teeme seda? Ei tee. Tegude last ei sünni.

Õpilased on ülekoormatud
Inimarengu aruande andmetel ei taha kolmandik õpilasi kooli minna, 70% on väsinud, kurdab stressi ja ülepinget. Täiskasvanute töökoormus on seadustega normeeritud, tippsportlane teeb päevas 4–5 tundi trenni, lapsed on 6–7 tundi koolis, pärast õpivad kodus veel 4–5 tundi. Vastu peavad andekad ja need, kes teevad poppi ja spikerdavad. Olen õpetanud kõiki lapsi spikerdama, see aitab olulist välja tuua.
Trenni tehes, töötades või õppides kulutab inimene energiat. Puhkus taastab jõu, õige puhkus taastab üle – seda kutsutakse superkompensatsiooni faasiks. Treeninguid või õppimist sellest faasist alustades kujunevad oma ala tipud.
Paljud koolilapsed ei puhka piisavalt. Hoolsamad püüavad kõik ära teha, õpivad öösel kella kaheni, sest tasemetöö on tulekul. Kui töö- ja puhkerežiim on pikka aega paigast ära, on tulemuseks läbipõlemissündroom – töövõime järsk langus. Mina ei ole kolmandast kursusest saadik une arvelt ühtki minutit võtnud. Ka töö ja puhkuse kiik peab olema tasakaalus. Ei saa talv läbi õppida, et suvel välja puhata. On vaja välja puhata ka järgmiseks hommikuks ja töönädalaks.
Mina panen esikohale ilusa lapse­põlve. Sõnapaaride õpetaja-õpilane, õpetamine-õppimine juurde peaks kindlasti kuuluma ka viies õ-tähega sõna – õnnelik. Õpilased peavad tunnetama, et õpetaja soovib neile kõige paremat, mitte nii, et sinust asja ei saa, saadame sind abikooli. Õpetaja võiks vahel mõelda, kuidas ta toimiks, kui tegemist oleks tema lapse või lapselapsega. See paneks eetilised ja muud prioriteedid paika. Laias laastus peaks hoiak olema selline, et kui aitame Tootsid ja pujäänid õigele lainele, jõuavad nad elus edasi. Lapsed on tublid. Kui nad saavad teada, et nendes on potentsiaali, õpivad nad lendama, ja väga kõrgele.”

Kasutamata reservid

• Kehaline ja semantiline mälu ei ole koolis tasakaalus – rõhk on semantikal. Kii­ke ainult ühes suunas lükates see kuigi kõrgele ei tõuse. Koolieelikudki teavad, et ainult ühele poole kiikuda ei saa. Kiike tuleb võrdselt mõlemas suunas liigutada ehk kehaline-semantiline, kehaline-semantiline. Keha-lise tegevuse peale kulutatud aeg on võidetud aeg. Kogu verevarustusest ehk kardiovaskulaarsest potentsiaalist läheb viiendik aj­ju. Kehalist mälu treenides ehk sportides suurendame oma kardio­vaskulaarset potentsiaali, s.o „mälu­pulga” mahtu. Kui kehaline koormus on väike, on väike ka semantiline mälu ehk „mälupulgale” mahub vähe.
• Faktiteadmised on ületähtsustatud, kusjuures päheõppimine käib tihti seostamis­oskuse arvelt. Pole kasu faktidest, kui puudub mõtlemine, ega mõtlemisest, kui puuduvad faktid. Ka mõtlemine ja faktide kiik peab tasakaalus olema. Küllap on paljud kooliajal ohanud – jälle peab selle krõhva tundi minema. Aga võiks olla hoopis nii: „Issand kui tore, täna on meil keemiatund!” Jüril on käsi püsti: „Õpetaja, ma ei saanud aru!” Nagu treeningus: „Mul ei tulnud hüpe välja, treener, mida ma teen?” Elu on näitemäng, koolitunnid olgu mängulised. Mida huvitavam on tund, mida rohkem seal visualiseeritakse, seda paremini asjad meelde jäävad. 
• Ülitähtis on suhtlemisoskus ja -julgus. Üliõpilased ei julge professoriga suhelda, puuduliku suhtlemisoskuse tõttu ei saa inimesed töökoha leidmise või seal püsima jäämisega hakkama. Juba antiikajal oli üks õppeaine suhtlemine, see peaks meilgi kuuluma igasse tundi. Kooliesinemistel peaks klass täies koosseisus lavale pääsema. Mitte nii, et igal peol loeb ainult Mari luuletust ja Maria mängib viiulit. Kõigis koolides peaks näitemängu tehtama. Eri rollid õpetavad suhtlema. Suhtlemisoskuseta lonkavad ka poiste ja tüdrukute omavahelised suhted, see on kooli­kiusamise üks põhjusi. 
• Koolisüsteem peaks paika panema teise käru lükkajad ehk kasvatama poisid meesteks ja tulevasteks isadeks ning tüdrukud naisteks ja tulevasteks emadeks. Ja mitte nii, nagu seda seksuaalkasvatuses veel hiljuti tehti. 
• Õppimist on vaja õpetada kõigile, lasteaialapsest pensionärini. Mind ei õpetanud alg- ega keskkoolis ükski õpetaja õppima. Hästi ja väga hästi õppima hakkasin alles kolmandal kursusel, kui tulid kliinilised õppeained ja targad õppejõud õpetasid mind mõtlema, tõid välja asja tuuma, millest tuleneb kõik ülejäänu. Meie kooli kõige suurem viga on, et liigutakse üksikult üldisele, lapsed upuvad detailide pudi-padisse. Õppima peab üldiselt üksikule, suuremalt väiksemale.