Hiljem, 1970ndatel aastatel peeti täiskasvanueas õppimist oluliseks inimese enesearengu jaoks. Tähtis oli nn inimeseks olemine, individuaalsed vajadused ja humanistlikud ideed. Õppimist tajuti kui inimese õigust, väärtustati ka õppimiskogemust kui niisugust. “Populaarsed olid enesearengu ja kunstiga seotud kursused,” toob Manninen näite.
Tänapäeval on elukestvast õppest saanud jälle vaat et kohustus, sest seda surub peale tööturg ja tööandja. Õppimisest on saanud nii individuaalse karjääri kui ühiskondliku majanduskasvu tööriist. Neid väärtusi kannab praegune Euroopa Liidu hariduspoliitika.
Kui 1970ndail aastail nähti õppimise väärtusena inimese isiksuslikku arnegut, siis nüüd erialalist kompetentsust ja seda, et inimene oleks nö aktiivne kodanik. Seega õpitakse praegu ennekõike seda, mis on seotud tööelu nõudmistega ja erialase karjääriga. Õigemini küll - säärast õpet soosivad praegused olud. Ka hiljuti avalikustatud Riigikontrolli täiskasvanuhariduse audit peab oluliseks just tööalase kvalifikatsiooni tõstmist. Õnneks on aga meie haridus- ja teadusministeerium seda meelt, et väga oluline on ka inimeste valmidus ennast vaimselt vormis hoida ehk siis osalemine ka huvialakoolitustel. Elukestva õppe mõte on ka ju selles, et inimene areneb isiksusena, paranevad tema sotsiaalsed oskused ja tekib harjumus õppida. On tore, et Eestiski püütakse järgida pigem Põhjamaades levinud üldisemid harituse-ideaale, kui kitsalt tööelu-keskset lähenemist õppimisele.
Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja
No comments:
Post a Comment