28 April 2010

Heade suhete nimel tuleb hästi kuulama õppida..

Naljakas, et tegelikult elus õnnelik olemiseks tuleb pidevalt õppida.. isegi oma armsate inimestega tuleb suhtlema õppida, hoolimata sellest, kui kaua me nendega juba suhelnud oleme. Selles mõttes on õppimine üks osa inimese põhiolemusest, mis tagab talle hea elukvaliteedi - kui õpid endale kallite inimestega suhtlema, saad osa elu parimast osast ja oled ilus, terve ja õnnelik. Samas, kes on jonni täis ja oma ebatäiuslikkust või kesiseid suhtlusoskusi ei tunnista, hakkab kannatama pidevate tülide, arusaamatuste ja üksildustunde pärast.
PREP-paarisuhtekoolitus tundub mulle täiesti mõistlik viis õpetamaks nn. tavalisele inimesele, kuidas aastate jooksul mandunud paarisuhted õigete rääkimis-, kuulamis-, tunnetepeegeldamisvõtetega uuele tasemele saada. Ja Hannes proovis selle kõik omal nahal järele :)
Vaata ise:

20 April 2010

Õppetunnid ellujäämiskursustelt

Austraalia ökoloogid on kavalad- nad õpetasid väljasuremisohus kvolle ise toimetulema sellise probleemiga nagu isuäratavad, kuid surmavalt mürgised merikärnkonnad.
Kvollikesed, kes läbisid nn ellujäämiskursused toksiliste kärnkonnade suhtes, elasid pea 5 korda kauem, kui õpetusest ilma jäänud isendid.
Kas saab olla veel ilmselgemat näidet, demonstreerimaks, et õppimine on ellujäämise seisukohalt väga oluline.
Loe vahvat artiklit kvollide meistrikursuste kohta Teadusportaalist .
Minu enda eluliselt olulised õppetunnid on viimase nädala jooksul sisaldanud kaht ainet: 1) mitte muretsemine 2) prioriteetidest lähtumine.

Nendes ainetes õppisin, et muretsemine ei tee asju paremaks vaid pigem halvendab sündmuste käiku. Tuleb alati säilitada positiivne suhtumine ja siis leiavad asjad ka hea lahenduse. See on taas täpselt see asi, et tuleb see, mida kardad (kui kardad halba, hakkavad jubedad asjad juhtuma, oled valmis heaks, lubad headel asjadel juhtuda) ja näed seda, mida tahad näha (kui ikka väga tahta näha, et mingi olukord on käest libisenud ja muutunud katastroofiliseks, siis kõik märgid, mis vaateväljas on, hakkavad sellele viitama. Nii satud aga nõiaringi, kus hakkad taastootma mitte lahendusi vaid probleeme.)
Lahendus: keskendu lahenduste ja vastuste nägemisele. Edukad inimesed näevad probleemides väljakutset ja edutud näevad väljakutsetes probleeme :) !

10 April 2010

Keskendumise raskuspunkt määrab tegevuse tulemuse...

"Otsi endas seda head ja pane see hea enda jaoks tööle! Mida rohkem sa tegeled oma tugeva poolega, seda rohkem see negatiivne pool hajub. Mitte tegeleda pidevalt sellega, et ma olen vilets ja ma pean sellega tohutult tööd tegema. Tuleb tegeleda tugevuste leidmisega."- nii räägib meile Maret Prits, Tartumaa 2009. aasta koolitaja.  Vaata tervet saate lõiku Maretist SIIT.

Täna on nii ilus ilm, et võimalik, et Tagatargemate fännid ei jõuagi kella kuueks teleri ette. Sellest pole aga midagi, sest saated on järelvaadatavad nii televiisorist kui ka internetist.

Täna on ka nii ilus ilm, et see harmoneerub ilusasti Mareti tsitaadiga: keskendume sellele heale, mis on, ja muudame selle veel paremaks!

Viimastel päevadel ma olen reaalselt tunnetanud ja sellest ka palju õppinud, et mingi asja õnnestumiseks on vaja enne põhjalikult selgeks teha, mis sinu tegevuse eesmärk on. Tihti korraldatakse igasugu asju lihtsalt selle pärast, et on vaja midagi korraldada, samas mõtlemata sellele, et miks ja kellele ja millisena seda asja inimestele vaja on. Nii tulebki välja mingi soperdis, mis jätab inimesed külmaks, sest tegelikult pole ju kellelegi seda vaja olnud. Veel hullem lugu on aga siis, kui kellelegi oleks sellist asja vaja, aga tolle inimese käest arvamust ei küsita. No, näiteks leitakse, et vaja konstrueerida mingi ratastool, aga inimese käest, kes sellega sõitma hakkab, arvamust ei küsita. Või korraldatakse kellelegi sünnipäev- kui korraldajad eriti ei hooli sellest inimesest või organisatsioonist, kellele pidu tehakse, tuleb pidu ka nõme ja mõttetu ja sünnipäevaline võib isegi kogu värgi üle solvunud olla.

Minu meelest Maret, kelle tsitaadist enne juttu oli, on väga positiivne näide inimesest, kes hoolib ja tegutseb mõtestatult. Mulle jättis ta sooja ja hea koolitaja mulje.

Päikest! :)

09 April 2010

Kui paneme õpilase ohmu noodivõtmesse, siis kasvatamegi ohmusid!

Vahel mulle tundub täiesti arusaamatu, kuidas inimesed ise aru ei saa, et enamus hädasid, mis nende elu on, on nende enda poolt põhjustatud. Inimesed toodavad konstantselt probleeme ja siis langevad ahastusse, et issake, miks mu elu nii raske on...
Täpselt sama moodi toimivad ka õpetajad ja kogu koolisüsteem. Või vähemalt mulle tundub, et nii on ja mulle näib ka, et ma ei ole erand, kes selles suht-koht veendunud on. Tänases Õpetajate Lehes räägib Jüri Ennet väga selgelt ja otsekoheselt sellest, millist käkki meie ühiskond iseendale igapäevaselt kokku keerab.
Lugege ja mõelge kaasa :) !

Jüri O.-M. Ennet: „Psühhiaatrina ei ole minu hinnang praegusele koolisüsteemile positiivne. Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Veebikliinikus (http://www.kliinik.ee) esitatud rohkem kui 4000 küsimusest puudutab viiendik kooliprobleeme.
 
Nagu meditsiinis, on ka hariduses igaüks tark. Välja on pakutud nii palju soovitusi, seadusi ja arengu­programme, et silmade ees läheb kirjuks. Tähtsad pole mitte plaanid, vaid see, mida nendega ellu viiakse. 
Koolisüsteemil on minu arusaama järgi hulk kasutamata reserve. Toon need välja, et peredes oleks vähem muret ja psühhiaatritel vähem patsiente.
Ohmususe aktsendiga inimesi on palju. Kui õpetaja hoiak on selli­ne, et klassis on jälle üks ohmu juures, kes ei allu korrale, saadame ta eri- või abikooli – ehk kui paneme õpilase ohmu noodivõtmesse –, siis kasvatamegi ohmusid. Esimene asi: peame nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas suhtuma inimestesse kui potentsiaalsetesse andekatesse ja geeniustesse. See on noodivõti, mis paneb kogu helistiku hoopis teises tonaalsuses kõlama.

Tulvingu-Enneti lilleke
Esimene, protseduuriline ehk kehali­ne mälu on kõikide mälude vundament ja hooratas. Väike laps õpib järgemööda siputama, kõhuli keerama, kaela kandma, istuma, seisma, käima. Kord omandatu ei kao enam kuhugi.
Teist, semantilist mälu võib iseloomustada salmikesega: „A, B, hakka pähe. Kui ei hakka, annan takka.” Tänapäeva koolisüsteem „annab tak­ka” armutult ja arutult. Fakte pakutak­se palju-palju rohkem, kui laps suudab vastu võtta. Füüsikaõpetaja paneb „mälupulga” triiki täis, keemiaõpetaja lükkab füüsika lurtsti välja – „mälupulgale” ju rohkem ei mahu – ja hakkab õpilaste mälusid keemiaga täitma. Ja nii tunnist tundi.
Kolmas, episoodiline mälu tuleb aastate ja elukogemustega. 25-aastasel inimesel võib olla mitu doktorikraadi, aga tal puudub elukogemus.
Neljas mäluliik on priming ehk taastundmine. Mida rohkem saab õppimisel kasutada keskkonda, mida on vaja õpitu reprodutseerimisel, seda parem. Näitlejad harjutavad iga päev laval, etendusel on nad harjumuspärases keskkonnas. Juku loeb kodus salmi vanaemale soravalt ette, aga koolis on tal nokk kinni. Kui kodus klassiruumi ette kujutada, mõelda toolid kaasõpilasteks, riidepuu õpetajaks, oleks õpitu ka koolis selge.

Miks tegude last ei sünni?
Kogu psüühika on tunnetamine ja tegutsemine. Tunnetamises ja tegutsemises on kesksel kohal emotsioonid. Kui õpetaja oskab õpilaste emotsioone äratada, õppeaine vastu huvi tekitada, nii et nad kuulavad, suu ammuli, õpivad nad pärast juba ise.
Igas klassis on Jukusid, kes kuulevad, aga ei kuula. Õpetaja jutt, et enne sööki tuleb käsi pesta, võib õpilastel kõrvust mööda minna. Kui suuremate kogemustega pedagoog räägib sama asja, kuulab kogu klass, aga kodus pesevad käsi siiski vaid pooled. Küsimus ei ole programmi läbivõtmises – vaja on tegudeni jõuda. Kuni õpetusele ei järgne tegu, oleme õpetatud jobud. See kehtib ka väljaspool kooli. Tarku raamatuid lugedes saame tunnetusliku orgasmi, aga vaja on viljastada tegude laps ja see üles kasvatada. Loeme lehekülgede viisi, kuidas kehakaalu reguleerida, kardiovaskulaarset potentsiaali suurendada. Aga kas teeme seda? Ei tee. Tegude last ei sünni.

Õpilased on ülekoormatud
Inimarengu aruande andmetel ei taha kolmandik õpilasi kooli minna, 70% on väsinud, kurdab stressi ja ülepinget. Täiskasvanute töökoormus on seadustega normeeritud, tippsportlane teeb päevas 4–5 tundi trenni, lapsed on 6–7 tundi koolis, pärast õpivad kodus veel 4–5 tundi. Vastu peavad andekad ja need, kes teevad poppi ja spikerdavad. Olen õpetanud kõiki lapsi spikerdama, see aitab olulist välja tuua.
Trenni tehes, töötades või õppides kulutab inimene energiat. Puhkus taastab jõu, õige puhkus taastab üle – seda kutsutakse superkompensatsiooni faasiks. Treeninguid või õppimist sellest faasist alustades kujunevad oma ala tipud.
Paljud koolilapsed ei puhka piisavalt. Hoolsamad püüavad kõik ära teha, õpivad öösel kella kaheni, sest tasemetöö on tulekul. Kui töö- ja puhkerežiim on pikka aega paigast ära, on tulemuseks läbipõlemissündroom – töövõime järsk langus. Mina ei ole kolmandast kursusest saadik une arvelt ühtki minutit võtnud. Ka töö ja puhkuse kiik peab olema tasakaalus. Ei saa talv läbi õppida, et suvel välja puhata. On vaja välja puhata ka järgmiseks hommikuks ja töönädalaks.
Mina panen esikohale ilusa lapse­põlve. Sõnapaaride õpetaja-õpilane, õpetamine-õppimine juurde peaks kindlasti kuuluma ka viies õ-tähega sõna – õnnelik. Õpilased peavad tunnetama, et õpetaja soovib neile kõige paremat, mitte nii, et sinust asja ei saa, saadame sind abikooli. Õpetaja võiks vahel mõelda, kuidas ta toimiks, kui tegemist oleks tema lapse või lapselapsega. See paneks eetilised ja muud prioriteedid paika. Laias laastus peaks hoiak olema selline, et kui aitame Tootsid ja pujäänid õigele lainele, jõuavad nad elus edasi. Lapsed on tublid. Kui nad saavad teada, et nendes on potentsiaali, õpivad nad lendama, ja väga kõrgele.”

Kasutamata reservid

  • Kehaline ja semantiline mälu ei ole koolis tasakaalus – rõhk on semantikal. Kii­ke ainult ühes suunas lükates see kuigi kõrgele ei tõuse. Koolieelikudki teavad, et ainult ühele poole kiikuda ei saa. Kiike tuleb võrdselt mõlemas suunas liigutada ehk kehaline-semantiline, kehaline-semantiline. Keha-lise tegevuse peale kulutatud aeg on võidetud aeg. Kogu verevarustusest ehk kardiovaskulaarsest potentsiaalist läheb viiendik aj­ju. Kehalist mälu treenides ehk sportides suurendame oma kardio­vaskulaarset potentsiaali, s.o „mälu­pulga” mahtu. Kui kehaline koormus on väike, on väike ka semantiline mälu ehk „mälupulgale” mahub vähe.
  • Faktiteadmised on ületähtsustatud, kusjuures päheõppimine käib tihti seostamis­oskuse arvelt. Pole kasu faktidest, kui puudub mõtlemine, ega mõtlemisest, kui puuduvad faktid. Ka mõtlemine ja faktide kiik peab tasakaalus olema. Küllap on paljud kooliajal ohanud – jälle peab selle krõhva tundi minema. Aga võiks olla hoopis nii: „Issand kui tore, täna on meil keemiatund!” Jüril on käsi püsti: „Õpetaja, ma ei saanud aru!” Nagu treeningus: „Mul ei tulnud hüpe välja, treener, mida ma teen?” Elu on näitemäng, koolitunnid olgu mängulised. Mida huvitavam on tund, mida rohkem seal visualiseeritakse, seda paremini asjad meelde jäävad. 
  • Ülitähtis on suhtlemisoskus ja -julgus. Üliõpilased ei julge professoriga suhelda, puuduliku suhtlemisoskuse tõttu ei saa inimesed töökoha leidmise või seal püsima jäämisega hakkama. Juba antiikajal oli üks õppeaine suhtlemine, see peaks meilgi kuuluma igasse tundi. Kooliesinemistel peaks klass täies koosseisus lavale pääsema. Mitte nii, et igal peol loeb ainult Mari luuletust ja Maria mängib viiulit. Kõigis koolides peaks näitemängu tehtama. Eri rollid õpetavad suhtlema. Suhtlemisoskuseta lonkavad ka poiste ja tüdrukute omavahelised suhted, see on kooli­kiusamise üks põhjusi. 
  • Koolisüsteem peaks paika panema teise käru lükkajad ehk kasvatama poisid meesteks ja tulevasteks isadeks ning tüdrukud naisteks ja tulevasteks emadeks. Ja mitte nii, nagu seda seksuaalkasvatuses veel hiljuti tehti. 
  • Õppimist on vaja õpetada kõigile, lasteaialapsest pensionärini. Mind ei õpetanud alg- ega keskkoolis ükski õpetaja õppima. Hästi ja väga hästi õppima hakkasin alles kolmandal kursusel, kui tulid kliinilised õppeained ja targad õppejõud õpetasid mind mõtlema, tõid välja asja tuuma, millest tuleneb kõik ülejäänu. Meie kooli kõige suurem viga on, et liigutakse üksikult üldisele, lapsed upuvad detailide pudi-padisse. Õppima peab üldiselt üksikule, suuremalt väiksemale.

06 April 2010

Usk on nagu viirus... see levib ühelt inimeselt teisele

Igal religioonil on ühiskonna arenguloos mängida oma osa. Mingil ajal lihtsalt kasvatakse ühest religioonist välja ja vanad elumudelid vahetatakse uute ja edumeelsemate vastu. Seepärast saab minu usk teadusesse aina jõudu juurde, sest teadususklike kogukond aina suureneb.

Mul on väga kahju, et ma olen nüüd natuke hiljaks jäänud ETV2-s näidatava pühapäevase teadushommiku reklaamimisega. Praegu on juba aprill ja teadusteemad on muutunud keskkonna teemadeks. See ei ole ka sugugi halb variant, sest nood pühapäeva hommikud võivad kujuneda sama inspiratsioonirikasteks neile, kellele just keskkond väga südamelähedane teema on. Vaata ETV2 keskkonnakuu kava SIIT .

Eelmisel kuul oli sarnane programm, aga pühapäeva hommikuti näidati nanomaailma. Mis asi see nano on??? See on geniaalne asi :D. Tegemist oli geniaalse ja väga professionaalse briti teadusdokumentaaliga, mis tutvustas nanomaailma selle kõige erinevamatest aspektidest.  Ja minu teadususku see sari igatahes tugevdas: see lausa ärgitas mind sõpradele rääkima, kui laheda saate ETV sisse ostnud on.. Kahju ainult, et see otsa sai ja seda praegu kordusena kavas ei ole. Kui see uuesti kordusesse tuleb, siis ma annan kindlasti kohe teada, sest mul endal jäi ka üks osa nägemata.

Kuid, mida ma tegelikult jagada täna tahtsin on see, et  ma olen kohanud aina rohkem inimesi, kes on tegelikult huvitatud teadumaailmas toimuvast, kuid kelle uudishimu on rahuldamata. Nad on ka selline suhteliselt passiivne ja laisk vaatajaskond, sest kui nad kuskilt mingit suurt reklaami näinud ei ole, siis nad ka ei tea, et tegelikult on võimalik vaadata väga põnevaid asju. Ja mis võiks olla veel mugavam,  kui eestikeelsete subtiitritega briti kõrgetasemelised teadusdokumentaalid ETV-s?