Mu ema on hull, aga tundub, et hullud on suurepärased õppijad

Mu ema veedab oma vaba aega õppides saksa keelt. Mõnikord, laupäeval-pühapäeval võib ta teha seda lausa kolm tundi järjest. Ta võib sattuda nii hoogu, et ei märka õhtu saabudes isegi tuld põlema panna. Või ma ei tea, kas see, kui ta veedaks selle kolm tundi lihtsalt telekat vaadates oleks siis normaalne? Eelmisel sügisel prantsuse keele loengus istudes avastasin ma enda üllatuseks, et minuga ühes ruumis viibib lausa kolm inimest, kellel pole kodus isegi telekat. Neile inimestele lihtsalt meeldib õppida rohkem kui telekat vaadata. Kuid tegelikult ei olegi asi nii hullumeelne. Tänases Tagatargemad saates tungib kaamera inglise keele õppeklassi, kus õpilased on vanuses 50+ ja see on väga vahva saatelõik! Ma usun, et kui mu ema elaks linnas, liituks ta kiiresti mõne sellise grupiga. Küsides inimestelt, et mida nad sooviksid õppida või kuhu kursustele minna, siis on enamus vastused ikkagi seotud keelte õppimisega. Mis see on, mis olenemata vanusest motiveerib inimesi keeli õppima?

Teadlaste ööl toimus imesid

Käisin eile Tartus sellisel üritusel nagu Teadlaste Öö. Tegelikult koosnes üks suur üritus paljudeset pisikestest ja igaüks neist oli oma nägu ja tegu. Vanasti antiikajal peeti seda imeks, kui mustlased käisid demonstreerimas igasugu trikke, mis sisuliselt olid uuemad teaduslikud avastused. Tänapäeval võiks ka pidada seda väikeseks imeks, kui malelaual malendid jalad alla võtavad ja siis mängija käsu peale positsioone vahetavad. Teine võimalus on nimetada seda teatriks või inimmaleks, valik on igaühe oma teha.

Selline üritus on väga kasulik selleks, et inimesed oma pisikestest mullidest välja saada ja näidata, mis kõrval purgis toimub. Ma mõtlen mõttemaailma mulle. Muidu on nii, et inimesed elavad oma maailmas, mis piirdub suuremalt osalt oma eriala teadmistega. Juhul, kui tegeletakse ainult ühes valdkonnas, muutub elu aga igavaks... loovust jääb vähemaks ja on suurem risk manduda rutiini.Mõnus on ju imestada: " Ahhaa, nii saabka seda asja teha?!"
Eilsel üritusel olid eriti edukalt esindatud keemikud... või vähemalt tundus, et neil oli kõige suurem publik, sest tehti pauku. Ja mulle hakkas keemia palju rohkem meeldima, sest esitlused olid lihtsad, praktilistel igapäevastel teemadel ja vaatemängulised. Näiteks väikestele poistele meeldis peale paugutamise ka see, kuidas piimale lämmastikku sisse mikserdades jäätist saab ja kuidas toimivad alternatiivsed lahendused automootorite maailmas või kuidas teha ilutulestikku.

Maastikuarhitektuuri osakond Maaülikoolis näitas nn
maastikuteatrit, kuhu mind meelitas ilus reklaamlause: "Ainulaadne võimalus ise maa kohal lennata"
Lendasimegi Hiiumaa ja Tartu kohal, sõime Maaülikooli lehmakomme ja süda läks pahaks, aga kogemus oli huvitav.


Nalja sai :) ja järgmine aasta jälle.

Kuidas õppida vabadust....

Elus on kaks põhilist asja, millest õppida saab - vead ja ausad kommentaarid. Ja siis, kui kas üks või teine, kas vähem või rohkem valulikult end su ellu pressib, siis on igal inimesel vaba valik- õppida või tappa sõnumitooja. Vabaduse õppimine on minu jaoks suhteliselt aeglane protsess olnud, aga seda on tunduvalt kiirendanud armsate inimeste ausad kommentaarid. Ma ei ole kordagi kirjutanud siia blogisse veel otse (ma tean, häbi lugu) .... põhjus on lihtne, tegemist ei ole mingi suvalise tilu-lilu ajaveebiga, vaid ma olen tahtnud siduda seda suurema/õilsama teemaga. Aga elus ei ole asjad ainult nii, et  miski on ainult ilus suur ja õilis ja eriti ei saa see suur ja õilis kuidagi energiat ja särtsu sisse, kui see asi pole vaba.
Niisiis, saab vabadust õppida siis, kui on olemas keskkond, kus korra ennem tiibu katsetada,  kui on ka instruktorid (inimene, kes ütleb, et ole julgelt sina ise ja teine inimene, kes ütleb, et ära kopeeri  teisi).
Ja vabadust ei ole kunagi liiga palju; pigem võiks seda alati olla natuke rohkem.
Täna lugesin ühest blogist, kus keegi  naine läks ühest küljest masu pealetungi tõttu ja teisest küljest ajendatuna isiklikust huvist,  kahele kasulikule koolitusele: kuidas panna tapeeti ja kuidas teha postitantsu (striptiisi). See on tema vabadus, kirjutada, ja mul on vabadus seda lugeda ja sellest omakorda kirjutada. Üldse tundub, et vabaduse mõiste on tänapäeval nii palju laienenud ning mida rohkem inimesi seda vabadust ära kasutab, seda rohkem inimesi hakkab veelgi vabaduse õpingutele suunduma- see on nagu nakkushaigus. 
Tegelikult loetakse üheks vabaduse eeltingimuseks seda, et ollakse oma tegemises professionaalne. Näiteks, kui mul poleks absoluutselt mingeid probleeme õigekirjaga, oleks mu kirjutamise vabadus veel suurem, sest tekstid vajaksid tunduvalt vähem toimetamist enne postitamist. Ja kui rääkida veel vabadusest, siis !!! väga tähtis!!! ei tohi siiski unustada ka vastutust! Sest kõik, mis siia internetti on kord üles saanud, see jääb siia igaveseks.

Öö täis teadust ja teadlasi :) e. Teadlaste Öö 2009

Sellel reedel läheb lahti täiesti teaduslik möll enamustes Eesti suuremates linnades! Nii et kõik, kellele meeldib uudistada, avastada, katsetada, õppida ja sõbruneda teaduse ja teadlastega, klikkige selle postituse pealkirjale, mis on ühtlasi ka link Teadlaste Öö avalehele ja vaadake järgi sündmuste ajakava.

Kui kuskile ei jõua, aga teema huvitab, siis sündmust kajastab ka ETV2 3. oktoobril kell 19.45.

 

Säästa loodust- koli linna!

Tagatargemad kolmes esimeses saates puudutas järjeloo teema loodussäästlikku eluviisi. Muuseas õpetati ka arvutama oma ökoloogilist jalajälge ehk seda, kui palju oma elutegevusega igasugust rämpsu toodetakse. Arvuta oma jalajälg siit jalajälje kalkulaator  või kasuta Tartu Ülikoolis valmistatud ökoloogilise jalajälje kalkulaatorit Loomulikult on tegemist väga kuuma teemaga ja kuna saates enam sellest juttu ei tule, siis võib blogis ökohuvilistega seda asja edasi arutada. Niisiis, juhtusin mina lugema ajakirjast New Scientist üht huvitavat artiklit, mille idee oli selles, et tegelikult paljud need, kes tahavad olla popilt rohelised ja kolivad maale, et elada ökoloogilisemalt kaunimat elu, tekitavad tegelikult õhuruumi rohkem vingugaasi, kui need inimesed, kes elavad linnas. Põhjus on lihtne- keskustes elavatel inimestel on tavaliselt töökohad elukohale lähemal ning nad kasutavad rohkem ühistransporti või jalutavad tööle ja poodi. Oma liikumisharjumuste poolest on aga maal või äärelinnas elavad inimesed palju vähem loodussäästlikumad. Või vähemalt on Londonis tehtud selle ala spetsialistide ühine kaljukindel arvamus selline, et linna elanikud teevad loodusele vähem kahju. Oma silm on kuningas, nii et kliki järgi New Scientist

Muusika

Ma olen muusikaga tegelenud juba peaaegu 15 aastat ja minu kõige paremad esinemised on välja näinud nii: ma olen kabuhirmuga lavale läinud, seisnud seal 2-3 sekundit ja siis on aeg justkui peatunud. Sellel rahunemise hetkel pole ma enam mõelnud, et mängin nüüd ilusasti ära ja siis saab siit minema. Ma olen mõelnud millelegi palju olulisemale, kui seda olen mina või on see kontsert. Nii käitudes toimub lõhestumine. Ma olen laval ja mängin, põlved tudisevad, aga pea on selge ja sõrmed liiguvad justkui iseenesest. Mõnikord on mu kõrvad nii lahti läinud, et klaveri saade tundub täiesti uus- nagu kuuleksin seda esimest korda. Ja mängides pole ma mõelnud sellest, mida ma teen, vaid lihtsalt teinud seda.

Muusikalt olen ma õppinud kirglikkust. Muusikat ei saa teha nii, et sa ei lähe sinna üleni sisse ja ei unusta end sellesse. Ja ma räägin praegu klassikalisest muusikast! :)

Muusikat õppides hakatakse hindama ja väärtustama iga sekundit, mis ajas edasi läheb. Õpitakse kannatlikkust lihvimaks iga pisimatki detaili, sest iga noot on oluline.

Muusika õppimise võimalus peaks olema kõigile kättesaadav ja tasuta. Juhtusin pealt nägema olukorda, kus väike tüdruk tahtis minna muusikastuudiosse õppima, aga ta ema ütles, et nende perel ei ole seda 300 krooni, mida iga kuu õppemaksuks maksta. Ja kui palju on tänapäeva mõistes 300 krooni?

Muusikakooli ei minda ainult noote õppima…

Järgmises (neljandas) „Tagatargemad“ saates saab näha mööblitöösturit, kes alles hilises täiskasvanu eas jõudis lõõtsamänguni. See toob täiskasvanuharidusse uue põneva teema- muusika! Saab siis näha, mis Allari lõõtsa juurde kutsus :).

Müüdimurdja 1

See on hästi teada-tuntud, et uued teadmised avardavad silmaringi ja et õppimine on igatepidi väga-väga kasulik. Kuid mulle pakub eriti naudingut, kui uued teaduslikud avastused kummutavad rumalaid müüte, mis meie elu pikka aega on piiranud, kuid midagi paremaks sellest pole muutunud. Sellest postitusest saab siin blogis alguse „müüdimurdja“ rubriik.

Niisiis…
Mul on hea meel! Tänapäeva teadus on hakanud järkjärgult kummutama müüte, mille pärast ma olen pidanud ennast igasuguste mõttetute süütunnetega piinama. Näiteks müüt, et šokolaad on halb! Lõputud uuringud terviselaborites on tänaseks tõestanud, et tume šokolaad sisaldab kasulikke antioksüdante, alandab vererõhku ja mõõdukalt tarbides (maksimum 100g päevas) on täiesti tervislik :)!
Mis veel? Psychology Today´s täna ilmunud artikli põhjal 3 mõnusat teadmist, mis inspireerivad elu ja söömisharjumusi natuke vabamalt võtma.

• Meditsiiniline müüt 1: kõhnad inimesed elavad kauem.
Kerge ülekaalulisus ei tapa sind- pigem võib aidata elada kauem. Kõige viimasem uurimus, mis analüüsis 11 326 Kanadas elava inimese andmeid 12 aasta jooksul kirjeldas oma järeldustes, et lõppudelõpuks oli kergelt ülekaaluliste inimeste suremistõenäosus pigem väiksem kui normaalkaaluliste ja kõhnade puhul. Veelgi enam tõenäosus jagunes lõpuks nõnda: suremuse risk alakaalulistel oli 73% kõrgem, kui normaalkaalulistel.
• Meditsiiniline müüt 2: sool on tervisele halb.
Seda müüti on samuti juba nii mitmeid kordi ümber lükatud, et ei vajagi enam tõestamist.
• Meditsiiniline müüt 3: munade söömine tõstab kolesterooli taset ja on tervisele kahjulik. Lausa 6 sõltumatut eksperimenti on näidanud, et isegi 6 nädalat järjest iga päev 6 muna söömine ei mõjuta oluliselt kolesterooli taset veres. Samal ajal on aga muna parimaks proteiini allikaks neile, kes eelistavad mitte ajada iga söögikorra tarvis jälle mõnda elusolendid vardasse

Kõigile kunstihuvilistele

Muuseumiaasta raames tutvustab Kumu kunstimuuseum Euroopa kuulsamate kunstimuuseumide kogusid.
Järgmisel reedel kell 16.00 toimub Kumu auditooriumis Baieri Riikliku Maalikogu – Alte Pinakothek'i kuraatori dr Martin Schawe avalik loeng "Varane saksa ja Madalmaade maalikunst (1350–1550) Alte Pinakothek’i kogudes".Loeng on tasuta, sünkroontõlkega eesti keelde.

Kogu tõde sellest, kuidas kirjaoskus meie mõtteile suuna annab!

Palu täiskasvanul inimesel joonistada poiss, kes annab tema kõrval seisvale tüdrukule kingituse. Suurima tõenäosusega joonistab ta poisi vasakule, siis joonistab kingituse ja seejärel tüdruku. Sama eksperimenti Araabia maades läbi viies on tulemus vastupidine. Samas kui paluda seda sama asja joonistada mudilastel, kes pole veel kirjutama õppinud, võib üks laps joonistada üht pidi ja teine teist pidi ja see ei ole kuidagi kultuuri poolt mõjutatud.

Milles siis on asi?

See, kuidas me maailma tunnetame ja kujutleme, on seotud sellega, kas meie kultuuris loetakse vasakult paremale või vastupidises suunas.
Tavaliselt on lause ülesehitus selline, et tegija on lause alguses ja see, mida tehakse tuleb peale teda. Näiteks: poiss annab tüdrukule kingituse.
Seega enamus läänekultuuris elavaid inimesi kujutab ette tegevust toimumas vasakult paremale ja suurem osatähtsus situatsioonis on vasakul oleval inimesel.

Kutse

Uue blogi alustamine sarnaneb uude korterisse kolimisega:

• Kõigepealt koristad (korrastad mõtteid)
• Vead mööbli sisse (paned plaanid paika)
• Sätid (viimistled kujundust, kõpitsed vormistust)

Ja siis teed soolaleiva peo :) !!!

Tulge! Tulge! Tulge külla !

Tulge arvamust avaldama, kaasa mõtlema ja arutlema...
.... ja tundke end nagu kodus

Kas on nii, et mida kauem õpingute alustamiseks hoogu võetakse, seda kindlamalt saavad need ka lõpule viidud?

Võib olla on nii, et mida kauem taas kooli mineku üle arutleda, seda rohkem tekib kas poolt või vastu argumente selle tegevuse mõttekuse suhtes. Ja mida pikemalt arutlemisele aega ja energiat kulutad, seda suurem on see laeng, millega õppimisse sukeldud. Pidevalt millestki mõeldes luuakse vajadusi. Mida rohkem mõtled, seda suurem kiusatus seda asja teha või proovida, tekib. Oscar Wilde on öelnud, et ainus võimalus kiusatusest vabaneda on sellele järele anda.

Näiteks Üllar (vaata Tagatargemad 2. saade), kes pidi oma elu jooksul korduvalt valetama, et tal on keskharidus. Lõpuks tundus valetamine tema jaoks hullem, kui minek kaheksandasse klassi ja piinlikkus, mis teda valdas, kui ta seal koos teismelistega õppis. Nüüd on ta juba Tartu Ülikoolis ja õpib ajalugu. Miks ta seda teeb? Sest õppimine annab vabaduse ja aju pole rudiment :). Algselt, kui ta koos sõbraga täiskasvanute gümnaasiumi läks, plaanis ta õpingud lõpetada paari aastaga. Nüüd peab ta hoopis plaani lõpetada siis kui magistrikraad taskus on. Tundub, et tema puhul kiusatusele järgi andmine hoopis süvendas seda kiusatust ja nüüd on ta sattunud sellest sõltuvusse.
Päeva tarkusetera: kui kiusatusele järele andmine toob rohkem kasu kui kahju, siis tuleks seda kindlasti teha.

Või teine näide, kus Ülli läks tagasi kooli ja lõpetas keskkooli medaliga samal aastal, kui tema tütar lõpetas põhikooli. Üllile oli õppimine lihtne- ei pidanud kodus tuupima, piisas vaid tunnis hoolikast kuulamisest.

Blogide võim ja võimetus

Tegin siin väikse analüüsi blogidest ja ma näen nii häid märke kui ka mõningaid ohtusid. Niisiis, hea on see, et blogid on tunginud ka bürokraatiasse ja loodetavasti hakkavad tasapisi uuristama seda paksu kivimüüri, mis seisab tavaliselt ühe tavalise inimese ja riigiametniku vahel. See pisike valguskiir paistab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehelt. Pisut humaansem kõnepruuk ja abivalmis suhtumine kõnetab majandus- ja kommunikatsioonihuvilist nende täiesti asjalikus blogis.
Ohu koht on see, et blogisid on minu jaoks kaht liiki- positiivsed/normaalsed ja negatiivsed/irisevad. See teine variant on aga jube! Kindlasti on neil ka oma fännklubi, aga samas on mul kahju neist. Mis minu jaoks aga eriti hämmastav on, et üks selline virisev-vinguv ajaveerg on saanud Eesti blogimaastikul äärmiselt suure tähelepanu osaliseks. Sellega seoses meenub mulle eksajakirjaniku Marianne Mikko üleskutse blogijate konverentsil, mille sisuline mõte oli selline: “Kallid blogijad, kui te vähegi saate, siis ärge kirjutage. Kirjutage ainult olulistest asjadest ja ärge raisake oma lugejate väärtuslikku aega!“
Võib olla tuleks väga palju kasuks ka see, kui lugejad hakkaksid vahet tegema faktide ja arvamuste, tõestuste ja hinnangute vahel.
Samal konverentsil (Tallinn BlogFest 2009) räägiti veel ühest asjast, mis kindlasti huvitab kõiki, kes otsivad alternatiivseid lahendusi oma rahalistele probleemidele- kas blogi pidades on võimalik rikkaks saada? Vastus küsimusele on lakooniline- ei ole. Saalis viibivad elavad näited tõendasid oma isiklikust kogemusest, et oma blogisse reklaami müümine pole vabastanud neid ei töötamisest ega parandanud ka oluliselt elukvaliteeti. Seega jõuti ühisele seisukohale, et blogi pidamine on siiski selle ala entusiastidele. Muidugi oli esindatud ka üks ilus edulugu, kus Janno Siimar üritas edendada Velvet OÜ mainet sellega, et näitas kuidas tänu Twitterile on võimalik reklaamkulusid kokku hoida.
Erinevate blogidega tutvumine on õpetanud mulle seda: selline, nagu oled sa ise, sellised on ka sinu lugejad. Seega ei maksa üldse imestada, miks sellel eriti iriseval blogil nii mürgised kommentaarid on. Ja kui andekad ja targad kirjutajad soovivad vältida hukkamõistu või valesti mõistmist, siis võib olla päästaks see, kui need eriti tuumakad mõtted esitada kiillausetes? Vahel tasub eriarvamusi väljendades püüda seda pigem teiste eest varjata, kui seda ülipüüdlikult väljendada, sest need, kes mõistavad, oskavad ka ridade vahelt lugeda.

Õppimine ja keskkond

Minu väide on: meie samastumine ümbritseva keskkonnaga on paratamatu ja sageli täiesti alateadlik ja tahtele allumatu. Selleks, et õppida teadlikult, mitte lasta end lihtsalt elul kujundada, on väga vajalik, et oldaks teadlik sellest, mis meid tegelikult kujundab.
Lugesin väga mõtlemapanevat artiklit Psychology Today´st, kus teadlased mõõtsid erinevate sümbolite mõju inimese võimekusele. Testimaks erinevate brändide ja logode mõju käitumisele, viisid psühholoogid Duke´i ülikoolist läbi katsed, mille tulemused on tõeliselt mõtlema panevad.
Samal ajal, kui katsealused nägid ülesande taustaks kas Apple´i logo või IBM´i logo, paluti neil nimetada nii palju kasutusvõimalusi tellisele, kui võimalik. Esimesel juhul, kui inimesed tegutsesid Apple logoga keskkonnas, olid nad loovamad ja altimad pakkuma alternatiivsemaid võimalusi kui keskkonnas, kus nende alateadvus haaras endasse IBM´i logo. Põhjus võib olla selles, et kõigi brändidega seonduvad meile teatud väärtused. Apple on loovam ja vabam, sellal kui IBM esindab konservatiivsemaid väärtusi ning inimestel on alateadlik instinkt suhestuda neid ümbritseva keskkonnaga. Teises eksperimendis, kus inimestele oli nähtav kas Disney või E! Entertainment network´i logod, vastasid Disney logoga katses osalejad küsimustele ausamalt ja siiramalt.
On ju kummastav? Me näeme reklaame kõikjal- välireklaamid tänaval, reklaamid ühissõidukite peal ja sees, logo kaastöötaja tassil, reklaam pastakal, tikand bossi tagataskul, rämpspost postkastis jne. See kõik võib näida nii harjumuspärane ja tühine, kuid ometi võib see otseselt ja väga sügavalt mõjutada meie käitumist.
Ja need on väikesed asjad. Tegelikult me pidevalt muutume natukene sarnasemaks sellega, mis meid ümbritsevad. Nii lähevad koeraomanikud oma koera nägu ja ...
Aga järelikult on inimesel ka alati valikuvõimalus. Milliseks ma tahan muutuda? Kes ma tahan olla? Mida ma tahan õppida? Need on väga tõsised küsimused.
Võtan näiteks Tagatargemad esimese saate, sest see on praegu päevakorral.
Saate teine lugu, kus mindi looduse rüppe kunstiga tegelema. Väljudes oma tavapärasest keskkonnast ja hakates tegelema täiesti teiste asjadega toimub teadvuse nihe. Sa hakkad mõtlema teisi mõtteid, sa hakkad muutuma. Kunst on väga tugevalt seotud inimese parema ajupoolkeraga, mis tegeleb maailma intuitiivse tunnetusega ja on tohutult loov. Sellistel koolitustel osalemine võib olla väga vabastav, sest nädal aega täiesti teises keskkonnas võib muuta mõtlemist nii palju teadlikumaks, et koju tagasi tulles ollakse võimeline võtma vastu teisigi elukvaliteeti tõstvaid otsuseid.

Minu üks sõbranna, kes on rohkem nagu vasaku poolkera inimene, otsustas sel aastal hakata töö ja muude tegevuste kõrvalt käima veel Rahva Ülikoolis joonistamise koolitusel. Ta pole kunagi joonistamisega tegelenud ja ma ootan huviga, millise sündmuste ahela selline otsus käivitab.

Esimene september

Eile hommikul tööle minnes kohtusin ma juhuslikult ühe sõbraga. Koos trammi oodates vaatasime tumenevat taevalaotust ja ta ütles: ” Mulle meeldib selline ilm, on tunne, nagu oleks midagi tulemas” ja veel ütles ta, ” Ma kardan natuke televisiooni, sest sellel on nii suur võim. See võib teha head, aga võib ka piirata, moonutada ja anda vale informatsiooni.” Ma olen temaga nõus. Lisaks kummalisele ootusärevusele taevastes tsoonides olid linnapildis juba politseinukud kontrollimas olukorda sebradel ja kõik nagu näisid ootavat midagi suurt. Isegi härra president pidas õhtul televisioonis maailma kõige armsamalt innustavama kõne, et me ei kardaks. Nüüd on see suur asi käes ning ootusärevus asendunud rõõmsa elevusega.
ETV näitas lisaks presidendi kõnele veel hilisõhtul paljutähenduslikku dokumentaali Teisest maailmasõjast.
Ja ma mõtlen… Inimesed, nii üksikisiku kui riiklikul tasandil, on arad ja ei julge elada oma põhimõtete ja unistustega vastavuses. Näiteks Euroopale heidetakse ette, et see ei liigita Venemaa minevikku kuritegelikuks vaid lipitseb, sest gaas ja nafta on õiglusest tähtsamad. Sama sõnumit võis välja lugeda ka presidendi kõnest: ” Ma tean, et justkui lõpmatuna näiv ja me vaimu väsitav majanduslik ebakindlus sunnib paljusid mõtlema pigem tänasele toimetulekule kui ülehomsetele ideaalidele.”

Ometi on ka inimesi, kes siis kui enesehaletsus väljapääsmatu olukorra suhtes hakkab ennast ammendama, võtavad julguse kokku ja asuvad muutuma. Üks selline inimene on Tagatargemate esimeses saates pihipinki pandud Marika Kreitsman, kes minu meelest rääkis raskest olukorrast väljatulemiseks vajamineva psüühilise ressursi koondamisest lausa geniaalselt kaunilt ja lihtsalt.