Käisin eile Tartus sellisel üritusel nagu Teadlaste Öö. Tegelikult koosnes üks suur üritus paljudeset pisikestest ja igaüks neist oli oma nägu ja tegu. Vanasti antiikajal peeti seda imeks, kui mustlased käisid demonstreerimas igasugu trikke, mis sisuliselt olid uuemad teaduslikud avastused. Tänapäeval võiks ka pidada seda väikeseks imeks, kui malelaual malendid jalad alla võtavad ja siis mängija käsu peale positsioone vahetavad. Teine võimalus on nimetada seda teatriks või inimmaleks, valik on igaühe oma teha.
Selline üritus on väga kasulik selleks, et inimesed oma pisikestest mullidest välja saada ja näidata, mis kõrval purgis toimub. Ma mõtlen mõttemaailma mulle. Muidu on nii, et inimesed elavad oma maailmas, mis piirdub suuremalt osalt oma eriala teadmistega. Juhul, kui tegeletakse ainult ühes valdkonnas, muutub elu aga igavaks... loovust jääb vähemaks ja on suurem risk manduda rutiini.Mõnus on ju imestada: " Ahhaa, nii saabka seda asja teha?!"
Eilsel üritusel olid eriti edukalt esindatud keemikud... või vähemalt tundus, et neil oli kõige suurem publik, sest tehti pauku. Ja mulle hakkas keemia palju rohkem meeldima, sest esitlused olid lihtsad, praktilistel igapäevastel teemadel ja vaatemängulised. Näiteks väikestele poistele meeldis peale paugutamise ka see, kuidas piimale lämmastikku sisse mikserdades jäätist saab ja kuidas toimivad alternatiivsed lahendused automootorite maailmas või kuidas teha ilutulestikku.
Maastikuarhitektuuri osakond Maaülikoolis näitas nn
maastikuteatrit, kuhu mind meelitas ilus reklaamlause: "Ainulaadne võimalus ise maa kohal lennata"
Lendasimegi Hiiumaa ja Tartu kohal, sõime Maaülikooli lehmakomme ja süda läks pahaks, aga kogemus oli huvitav.
Nalja sai :) ja järgmine aasta jälle.
Maastikuarhitektuuri osakond Maaülikoolis näitas nn
Mina käisin ka Tartus teadlaste ööl. Mind üllatas see rahvahulk, kes osales - pea igalpool oli uudistajaid. Ma ei usu, et Tallinnas nii palju huvilisi oleks.
ReplyDelete