Mu ema veedab oma vaba aega õppides saksa keelt. Mõnikord, laupäeval-pühapäeval võib ta teha seda lausa kolm tundi järjest. Ta võib sattuda nii hoogu, et ei märka õhtu saabudes isegi tuld põlema panna. Või ma ei tea, kas see, kui ta veedaks selle kolm tundi lihtsalt telekat vaadates oleks siis normaalne? Eelmisel sügisel prantsuse keele loengus istudes avastasin ma enda üllatuseks, et minuga ühes ruumis viibib lausa kolm inimest, kellel pole kodus isegi telekat. Neile inimestele lihtsalt meeldib õppida rohkem kui telekat vaadata. Kuid tegelikult ei olegi asi nii hullumeelne. Tänases Tagatargemad saates tungib kaamera inglise keele õppeklassi, kus õpilased on vanuses 50+ ja see on väga vahva saatelõik! Ma usun, et kui mu ema elaks linnas, liituks ta kiiresti mõne sellise grupiga. Küsides inimestelt, et mida nad sooviksid õppida või kuhu kursustele minna, siis on enamus vastused ikkagi seotud keelte õppimisega. Mis see on, mis olenemata vanusest motiveerib inimesi keeli õppima?
Nii nagu füüsilise keha toimimiseks on tarvis koormust, vajab aju treeningut, ehk aju treening on õppimine. Keelte õppimine on kõige lihtsam ja ei vaja liigset investeeringut. Pealegi ei pea olema eriti andekas, piisab tahtest ja järjepidevusest.
ReplyDeleteMuide mina olen 60 a ja õpin hispaania keelt, ei ole küll kunagi Hispaanias käinud.:)
Minu ema pole ka veel kunagi päris sakslastega rääkinud saksa keeles.. ma väga loodan, et Sina jõuad Hispaaniasse ja minu ema Saksamaale :) !
ReplyDeleteOh - ma tahaksin hoopis kiita neid videosid siin kõrval:)
ReplyDeleteVähihaigena pikalt haiglas oma surma oodates alustas mu isa itaalia keele õpinguid. Ta teadis, et ellujäämislootust enam ei ole, kojusaamislootust ka mitte, keele praktiseerimise võimalust hoopiski mitte (Itaalia külastamine poleks ka tervena kellelgi mõeldav olnud, olid 70-ndate algusaastad). Hull ei olnud ta hoopiski. Mida aga ei taibanud lapsena temalt küsida – miks just itaalia keel? Kas oli sellega seotud mõni unistus, mälestuse põnev lugu või köitis selle ilu? Ehk oli põhjus palju proosalisem: see vanaaegne õpik oli tal lihtsalt raamatukapi sügavuses palju aastakümneid olemas, üle elanud sõjad ja kolimised ning raamatupoodides tol ajal suurt valikut uusi polnud. Kuid miks oli tal pea terve elu olemas just see raamat, kuigi ta varem polnud kunagi itaalia keelt õppinud? Ja see raamat ootas lihtsalt oma aega ning oli siis palju vajalikum kui teised raamatud… Tänapäeva lapsed imestavad tihti, miks on vanematel nii palju raamatuid, milledest paljud aastaid lugemata seisavad, mis tunduvad pealegi inetud ja ebavajalikud, koguvad tolmu ning milledele kulutatakse asjatult palju raha ja nappi toaruumi. On ju olemas internet ja raamatukogud. Vähe on raamatuid, mis tulevad eksikombel või juhuslikult, enamus on ju omale valitud, igaühest loodad saada kas targemaks või paremaks, igaüks on omamoodi väiksem või suurem unistus ootamas oma aega. Paraku on enda unistuste täitmiseks alati kõige vähem aega. Kuna töine igapäevaelu tuhiseb kiirelt, siis paljud neist ootavad oma aega kaua. Kuid raamatute jaoks pole kunagi liiga hilja. Kes imestab, milleks kirstus itaalia keelt vaja on, see pole õppimise tõelist olemust veel ära tabanud.
ReplyDelete