Kas on nii, et mida kauem õpingute alustamiseks hoogu võetakse, seda kindlamalt saavad need ka lõpule viidud?

Võib olla on nii, et mida kauem taas kooli mineku üle arutleda, seda rohkem tekib kas poolt või vastu argumente selle tegevuse mõttekuse suhtes. Ja mida pikemalt arutlemisele aega ja energiat kulutad, seda suurem on see laeng, millega õppimisse sukeldud. Pidevalt millestki mõeldes luuakse vajadusi. Mida rohkem mõtled, seda suurem kiusatus seda asja teha või proovida, tekib. Oscar Wilde on öelnud, et ainus võimalus kiusatusest vabaneda on sellele järele anda.

Näiteks Üllar (vaata Tagatargemad 2. saade), kes pidi oma elu jooksul korduvalt valetama, et tal on keskharidus. Lõpuks tundus valetamine tema jaoks hullem, kui minek kaheksandasse klassi ja piinlikkus, mis teda valdas, kui ta seal koos teismelistega õppis. Nüüd on ta juba Tartu Ülikoolis ja õpib ajalugu. Miks ta seda teeb? Sest õppimine annab vabaduse ja aju pole rudiment :). Algselt, kui ta koos sõbraga täiskasvanute gümnaasiumi läks, plaanis ta õpingud lõpetada paari aastaga. Nüüd peab ta hoopis plaani lõpetada siis kui magistrikraad taskus on. Tundub, et tema puhul kiusatusele järgi andmine hoopis süvendas seda kiusatust ja nüüd on ta sattunud sellest sõltuvusse.
Päeva tarkusetera: kui kiusatusele järele andmine toob rohkem kasu kui kahju, siis tuleks seda kindlasti teha.

Või teine näide, kus Ülli läks tagasi kooli ja lõpetas keskkooli medaliga samal aastal, kui tema tütar lõpetas põhikooli. Üllile oli õppimine lihtne- ei pidanud kodus tuupima, piisas vaid tunnis hoolikast kuulamisest.