Esimene september

Eile hommikul tööle minnes kohtusin ma juhuslikult ühe sõbraga. Koos trammi oodates vaatasime tumenevat taevalaotust ja ta ütles: ” Mulle meeldib selline ilm, on tunne, nagu oleks midagi tulemas” ja veel ütles ta, ” Ma kardan natuke televisiooni, sest sellel on nii suur võim. See võib teha head, aga võib ka piirata, moonutada ja anda vale informatsiooni.” Ma olen temaga nõus. Lisaks kummalisele ootusärevusele taevastes tsoonides olid linnapildis juba politseinukud kontrollimas olukorda sebradel ja kõik nagu näisid ootavat midagi suurt. Isegi härra president pidas õhtul televisioonis maailma kõige armsamalt innustavama kõne, et me ei kardaks. Nüüd on see suur asi käes ning ootusärevus asendunud rõõmsa elevusega.
ETV näitas lisaks presidendi kõnele veel hilisõhtul paljutähenduslikku dokumentaali Teisest maailmasõjast.
Ja ma mõtlen… Inimesed, nii üksikisiku kui riiklikul tasandil, on arad ja ei julge elada oma põhimõtete ja unistustega vastavuses. Näiteks Euroopale heidetakse ette, et see ei liigita Venemaa minevikku kuritegelikuks vaid lipitseb, sest gaas ja nafta on õiglusest tähtsamad. Sama sõnumit võis välja lugeda ka presidendi kõnest: ” Ma tean, et justkui lõpmatuna näiv ja me vaimu väsitav majanduslik ebakindlus sunnib paljusid mõtlema pigem tänasele toimetulekule kui ülehomsetele ideaalidele.”

Ometi on ka inimesi, kes siis kui enesehaletsus väljapääsmatu olukorra suhtes hakkab ennast ammendama, võtavad julguse kokku ja asuvad muutuma. Üks selline inimene on Tagatargemate esimeses saates pihipinki pandud Marika Kreitsman, kes minu meelest rääkis raskest olukorrast väljatulemiseks vajamineva psüühilise ressursi koondamisest lausa geniaalselt kaunilt ja lihtsalt.