Tegin siin väikse analüüsi blogidest ja ma näen nii häid märke kui ka mõningaid ohtusid. Niisiis, hea on see, et blogid on tunginud ka bürokraatiasse ja loodetavasti hakkavad tasapisi uuristama seda paksu kivimüüri, mis seisab tavaliselt ühe tavalise inimese ja riigiametniku vahel. See pisike valguskiir paistab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi veebilehelt. Pisut humaansem kõnepruuk ja abivalmis suhtumine kõnetab majandus- ja kommunikatsioonihuvilist nende täiesti asjalikus blogis.
Ohu koht on see, et blogisid on minu jaoks kaht liiki- positiivsed/normaalsed ja negatiivsed/irisevad. See teine variant on aga jube! Kindlasti on neil ka oma fännklubi, aga samas on mul kahju neist. Mis minu jaoks aga eriti hämmastav on, et üks selline virisev-vinguv ajaveerg on saanud Eesti blogimaastikul äärmiselt suure tähelepanu osaliseks. Sellega seoses meenub mulle eksajakirjaniku Marianne Mikko üleskutse blogijate konverentsil, mille sisuline mõte oli selline: “Kallid blogijad, kui te vähegi saate, siis ärge kirjutage. Kirjutage ainult olulistest asjadest ja ärge raisake oma lugejate väärtuslikku aega!“
Võib olla tuleks väga palju kasuks ka see, kui lugejad hakkaksid vahet tegema faktide ja arvamuste, tõestuste ja hinnangute vahel.
Samal konverentsil (Tallinn BlogFest 2009) räägiti veel ühest asjast, mis kindlasti huvitab kõiki, kes otsivad alternatiivseid lahendusi oma rahalistele probleemidele- kas blogi pidades on võimalik rikkaks saada? Vastus küsimusele on lakooniline- ei ole. Saalis viibivad elavad näited tõendasid oma isiklikust kogemusest, et oma blogisse reklaami müümine pole vabastanud neid ei töötamisest ega parandanud ka oluliselt elukvaliteeti. Seega jõuti ühisele seisukohale, et blogi pidamine on siiski selle ala entusiastidele. Muidugi oli esindatud ka üks ilus edulugu, kus Janno Siimar üritas edendada Velvet OÜ mainet sellega, et näitas kuidas tänu Twitterile on võimalik reklaamkulusid kokku hoida.
Erinevate blogidega tutvumine on õpetanud mulle seda: selline, nagu oled sa ise, sellised on ka sinu lugejad. Seega ei maksa üldse imestada, miks sellel eriti iriseval blogil nii mürgised kommentaarid on. Ja kui andekad ja targad kirjutajad soovivad vältida hukkamõistu või valesti mõistmist, siis võib olla päästaks see, kui need eriti tuumakad mõtted esitada kiillausetes? Vahel tasub eriarvamusi väljendades püüda seda pigem teiste eest varjata, kui seda ülipüüdlikult väljendada, sest need, kes mõistavad, oskavad ka ridade vahelt lugeda.
Ohu koht on see, et blogisid on minu jaoks kaht liiki- positiivsed/normaalsed ja negatiivsed/irisevad. See teine variant on aga jube! Kindlasti on neil ka oma fännklubi, aga samas on mul kahju neist. Mis minu jaoks aga eriti hämmastav on, et üks selline virisev-vinguv ajaveerg on saanud Eesti blogimaastikul äärmiselt suure tähelepanu osaliseks. Sellega seoses meenub mulle eksajakirjaniku Marianne Mikko üleskutse blogijate konverentsil, mille sisuline mõte oli selline: “Kallid blogijad, kui te vähegi saate, siis ärge kirjutage. Kirjutage ainult olulistest asjadest ja ärge raisake oma lugejate väärtuslikku aega!“
Võib olla tuleks väga palju kasuks ka see, kui lugejad hakkaksid vahet tegema faktide ja arvamuste, tõestuste ja hinnangute vahel.
Samal konverentsil (Tallinn BlogFest 2009) räägiti veel ühest asjast, mis kindlasti huvitab kõiki, kes otsivad alternatiivseid lahendusi oma rahalistele probleemidele- kas blogi pidades on võimalik rikkaks saada? Vastus küsimusele on lakooniline- ei ole. Saalis viibivad elavad näited tõendasid oma isiklikust kogemusest, et oma blogisse reklaami müümine pole vabastanud neid ei töötamisest ega parandanud ka oluliselt elukvaliteeti. Seega jõuti ühisele seisukohale, et blogi pidamine on siiski selle ala entusiastidele. Muidugi oli esindatud ka üks ilus edulugu, kus Janno Siimar üritas edendada Velvet OÜ mainet sellega, et näitas kuidas tänu Twitterile on võimalik reklaamkulusid kokku hoida.
Erinevate blogidega tutvumine on õpetanud mulle seda: selline, nagu oled sa ise, sellised on ka sinu lugejad. Seega ei maksa üldse imestada, miks sellel eriti iriseval blogil nii mürgised kommentaarid on. Ja kui andekad ja targad kirjutajad soovivad vältida hukkamõistu või valesti mõistmist, siis võib olla päästaks see, kui need eriti tuumakad mõtted esitada kiillausetes? Vahel tasub eriarvamusi väljendades püüda seda pigem teiste eest varjata, kui seda ülipüüdlikult väljendada, sest need, kes mõistavad, oskavad ka ridade vahelt lugeda.
Mõnus analüüs blogijatest. Mõttekaaslaste mõtteid on endal ka netist tavaliselt meeldivam lugeda.
ReplyDelete