Õppimine seob põlvkondi – selline oli tänavuse, XIII täiskasvanud õppija nädala moto. Vajalik lähenemisviis, esiteks juba toetavate suhete hoidmise seisukohalt, aga ka seetõttu, et põlvkondade - nii vabatahtlik kui sunnitud - suhtlematus tekitab lünki teadmistes, mida varem peeti iseenesestmõistetavaks.
Meie vaaremadele oleks üsna võimatu olnud selgeks teha, et kunagi hakatakse korraldama leivaküpsetamise koolitusi. Et kamp naisi tuleb kokku ja siis üks oskaja õpetab….
Aga sarnase näite võib tuua ka hoopis hilisema aja kohta. Linnas keskküttega korteris elanud põlvkond ei pruugi enam hakkama saada ahjukütmisega. Näiteks läheb noor inimene Tartusse suurkooli ja soetab ahiküttega eraka, aga ei tea, kuidas tuleb ahjuga toimetada. Nii on Karlova Selts teinud ja teeb jätkuvalt aruka kütmise koolitusi, et piirkonna ahjude ja inimeste tervis püsiks korras.
Mõistagi ei anna üks põlvkond teisele edasi ainult teadmisi, vaid ka mõtlemise ja tegutsemise viise, väärtushinnanguid – kogemusi kõige laiemas mõttes. Nii mõnigi mäletab kidlasti aega, kui ajalehetoimetustes töötasid valdavalt verinoored kirjutajad. Kas need lehed olid huvitavad lugeda? Ei olnud, sest neis kajastus ainult ühe põlvkonna arusaam huvitavatest ja vajalikest teemadest ning nende käsitlemise viisidest.
Terje Elias kaitses hiljuti Eesti Maaülikoolis doktoritööd, millest, muide, ka meedias on palju juttu olnud, sest see puudutab nitraatide ja nitritite sisaldust köögiviljades ja köögiviljatoitudes. Lihtsamalt öeldes uuris noor naine, kui palju võib süüa rohelisi taimi või kuidas säilitada toormahlu, et tervisele mitte kahju teha. Tema doktoritöö üks juhendaja oli emeriitdotsent Alida Kiis, kes võinuks soovi korral pensionile siirduda juba veerand sajandit tagasi. Teine juhendaja, professor Tõnu Püssa võinuks seda teha hiljuti. Möödunud aastal vabariigi teaduspreemia pälvinud Püssal (uuris, kuidas marjad aitavad liha säilitada) on praegu nii palju uuringuid pooleli ja nii palju ideid, mida tahaks teostada, et ees terendab veel pikk ja põnev teadlaseelu. Ja tema töörühmas on koos eri põlvkondade inimesi – nii alles doktoriõppesse tulnuid, noori doktoreid kui mõnevõrra eakamaid kolleege. Minu küsimusele, miks ühes töörühmas - nagu ka näiteks toimetuses või mistahes muus kollektiivis-koosluses - peaks olema erinevas vanuses inimesi, vastas värske doktor Terje Elias nii: “See just täiendabki kooslust, mida rohkem on erinevas vanuses inimesi. Meil, kes me oleme noored, on võimalus vaadata, kuidas vanemad inimesed käituvad teatud situatsioonides, kuidas nemad lahendavad teaduslikke küsimusi ning nende elukogemusele toetudes saame meie ka sellest osa ning meil on kergem - me ei pea kõike ise järele proovima.
Üks töörühm peakski koosnema erinevas vanuses inimestest seetõttu, et kui nooremad inimesed teavad võibolla rohkem selliseid uuemaid tehnilisi lahendusi, arvutialaseid lahendusi, näiteks kust leida mingit informatsiooni, siis vanemad inimesed jälle oskavad välja selekteerida, milline informatsioon on meile hetkel vajalik. Nooremad inimesed võibolla tormavad liigselt kõige uue ja ahvatleva poole, aga vanemad inimesed toovad maa peale tagasi. Me peame jääma ikka selle juurde, millel on väärtus tõesti teaduslikus mõttes, mitte jooksma kõige uue järele.”
Veel lisas Elias, et Tõnu Püssaga on hea arutada mistahes küsimusi, sest professor ei hoia jäigalt kinni oma arusaamadest. Ka Püssa oli seda meelt, et parimad tulemused saadakse noortega koostööd tehes.
Nii et munad ja kanad võivad üksteiselt õppida küll. Ja täitsa hea meelega.
Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja
No comments:
Post a Comment