24 November 2009

Nii palju küsimusi...

Vahel tahaks, et tuleks juba stabiilsus maa peale :) Või siis lihtsalt, et oleks ka lõpuks hea ja rahulik olla ja et ei peaks enam midagi uut õppima. Just! Vahel ma soovin, et ei oleks enam midagi, mida ma jälle õppima pean. Aga see on võimatu. Kui sellele vastu punnima hakata, läheb olukord veel jubedamaks. Elu lihtsalt sunnib ja lükkab takka, et hakka aga pihta ja õpi ära need asjad. Mõnel helgemal hetkel võib isegi kangastuda selline illusioon, et nüüd ongi kõik klaar. Läheb kaks päeva mööda ja sa saad aru, kui loll üldse saab olla. Uuel päeval on uued väljakutsed ja ainult vanade teadmistega toime enam ei tule.


Täna mõtlesin ka paradoksile, et miks kõik asjad, mida esimest korda käsile võtad, nii hirmutavad tunduvad? Tegu võib olla väga lihtsa ülesandega, kuid kui puudub eelnev kogemus, siis lööb nagu kramp pähe. Tekivad küsimused, et kas ma saan ikka hakkama? Äkki ma teen midagi valesti? Kuidas seda asja üldse tehakse? Ja mis siis veel, kui puuduvadki kinnitatud reeglid või arusaamad, kuidas siis seda asja õieti tehakse? Kui tuleb lihtsalt läheneda loovalt ja teha see asi ära? Siis kui asi tehtud, vaatan tavaliselt tagasi ja imestan, et mis siin siis keerulist oli või mida ma kartsin? Ja nii iga kord... miks küll?

Mõni nädal tagasi hõiskasin ma Twitteris, et juhhei :) ! Väga vahva! Eesti matemaatikaõpetajate mõtted liiguvad õiges suunas- hakatakse arendama loovust... reageerisin sellele artiklile (artikkel teaduse portaalis)
Lühikeses artiklis palju sisuliselt huvitavat polnud, kuid mind juba erutas mõte, et matemaatikaõpetajad plaanivad muuta hindamist nii, et süsteem hakkaks toetama õpilaste loovat arengut.
Eelmisel nädalal olin haige ja ei saanud võttegrupiga kaasa minna tantsu treeningule Kristine Eskoga. Kuid sellel nädalal on ka põnevaid ülesandeid. Kolmapäeval läheme võttele ühe särava igiõppuri juurde ja sel korral minu ettevalmistatud küsimustega. Püüdsin oma mõtteis lavastada 10 minutit põnevat intervjuud temaga ja ma loodan, et see kukub veel paremini välja, kui mu unistustes.

No comments:

Post a Comment