"Education versus edutainment"

Koolituste kontseptsioon ja õpetamise meetodid on aja jooksul vähemalt näiliselt palju muutunud. Tänapäevased koolitused sisaldavad endas ka väga palju meelelahutuslikke elemente ja kohati meenutavad nn. elamuskoolitused rohkem tsirkust kui õppimist. Eile toimunud täiskasvanuhariduse sümpoosionil "Education versus edutainment" arutasid paneeldiskussioonis Ülo Vihma, Jaanus Kangro ja Liina Randmann just selle küsimuse üle, et mis see koolitamine siis on.

Niisiis, Jaanus Kangro põhiseisukoht oli, et kuna koolitaja puhul mõjub ka tema karisma, siis on ta alati mingil määral ka meelelahutaja. Korra olevat temalt koolitus tellitud lihtsa põhjendusega, et ta on noor ja kena mees. Praegu, noore ja ilusana, saab ta veel edutainmentiga tegeleda, kuid vana ja koledana hakkab klassikaliseks akadeemiliseks meistriks. Professionaalsus ongi tema jaoks see, kui suurepärased koolitajad on ka head meelelahutajad. Väga hea koolitus peaks sisaldama sügavaid elamusi, suurepärast meelelahutust ja uusi kogemusi või teadmisi. Seega pooldab ta suhtumist, et sügavate elamuste saamise nimel on kõik trikid lubatud. Koolitus on see, mis sünnib koolitaja ja koolitatava vahel, nii et mõlemad lähenevad teineteisele ja keskel saadakse kokku. Kui koolitaja ei lähene koolitatavatele või kui koolitatavad ei näita huvi õpetaja vastu, siis sünergiat ei teki ja õpiprotsess ei ole nii tulemuslik kui võiks. Miinimum, mida õpetaja teha saab, on mitte segada õppimist ja maksimum on soodustada õppimist. Kõik, mida koolitaja teeb, alates sellest, mis riided ta koolitusele selga paneb, peab vähemalt mitte mõjuma tõkestavalt.  Lisaks soovitab ta kõigil koolitusfirmadel tegeleda ka rohkem vanade klientide hoidmisega kui uute otsimisega, sest see on 400 korda tulusam kui püüe võita uusi kliente ja kõigile meeldida. Koolituse headuse hindamise mõõdupuu seisneb aga selles, kui palju häid mõtteid tal koolitamise käigus pähe tuleb.

Liina Randmann oli pigem akadeemilisema poole pooldaja ja suhtus igasugusesse meelelahutusse skeptiliselt, sest tihtipeale on tegemist kasutu aja raiskamisega. Tema meelest ei tohiks koolitatavad oodata õpetajalt klouni mängimist. Õpetajal peaks olema vabadus valida ise vorm, mis talle meeldib ja tal peaks olema ka võimalus jääda endale sobiva vormi juurde ja mitte lasta end suruda õppijate meelevalda. Samas tuleb arvestada ka seda, millise vormi järgi on õpilased võimelised õppima. Edutainment ongi tema meelest kergema õppimise vorm, mis on loodud ameeriklaste poolt neile inimestele, kes millestki keerulisemast ja sisukamast pole võimelised aru saama. Edutainment sisaldavat lisaks ka varjatud sõnumit, et klassikaline õppimine on raske ja nüri ja selline suhtumine võib kahjustada täiskasvanute õppe mainet.

Ülo Vihma nägi täiskasvanute õppimises pigem varjatud paradokse. Õppimine on toimunud siis kui inimese käitumises on toimunud muutused kuid tihtipeale täiskasvanud õppija võtab õpetaja sõnumi ja käitub sellele ristivastupidi. Seega on täiskasvanute puhul raske õppetulemust hinnata. Süvatasandil millegi omandamisel tuleb õppijal ette tõrke moment ja see, kuidas sellest üle saada, otsustab selle, kas õppimine on edukas või mitte. Nii loebki ta heaks koolitajaks pigem inimest, kes on võimeline lisaks teadmiste edasi andmisele ja võimeline juhtima õpilast ette tulevatest takistustest üle.

Kokkuvõtteks ei ole tegelikult mõistete education ja edutainment vastandamine vajalik ja kohane, sest mõlemad vormid on olenevalt olukorrast omal kohal.

Sümpoosion toimus Euroopa Sotsiaalfondi programmi "Täiskasvanuhariduse populariseerimine" raames ning oli osalejatele tasuta. Järgmine sarnane üritus tuleb juba detsembri alguses.