Ma olen sageli imestanud, et kuidas ja mis ime läbi olen ma sattunud praegusesse olukorda ja teen neid asju, mida ma teen… On üks teooria, et paljud suured otsused- mida õppima minna või millist töökohta valida, on tehtud osaliselt alateadlikult ja üldsegi mitte ratsionaalselt. Inimesed lihtsalt järgivad oma unistusi, isegi, kui nad on need unustanud. Sellele teooriale toetudes olen ma otsinud neid oma väikseid lapsepõlve unistusi. Ma mäletan, et kui ma käisin kolmandas klassis, siis minu lemmik mäng oli mängida kooli. Peale tunde otsisin ma kaks sõpra, kelle peal harjutada õpetajaks olemist ja siis mängisime kooli. Nüüd, täiesti täiskasvanuna, kehastun ma kord nädalas flöödiõpetajaks ja see ei ole minu jaoks raske töö, vaid pisikese unistuse välja elamine. Täiskohaga õpetaja ma ei tahaks olla, sest kardan, et siis muutuks see tööks ja rutiiniks ja unistusest saaks pettumus.
On ka teooria, et kui inimene pole oma unistustega kontaktis- kui ta on need unustanud või neist loobunud või lausa vägivaldselt väldib neid- siis ei saa ta ka kunagi tõeliselt õnnelikuks.
Miks siis muidu otsustavad inimesed, näiteks sellised, kellest saates Tagatargemad lugusid on olnud, uuesti kooli tagasi minna? Juhul, kui töökoht ega mingi muu väline põhjus ei sunni neid selleks? See on ikka mingi sisemine vajadus lõpetada see, mille pärast kunagi oli kurb, et see pooleli jäi. Isegi unistused on nagu sellised lõpetamata asjad. Alustatud mälupildid… hingetundmused ja kui nad pole täide läinud, siis jäävad nad sinna lõpetamata asjade hulka. Ja oi-oi kui paha on ju kui on elus palju lõpetamata asju.
Võib olla on see täitsa selline teema, mille üle nüüd mõni kord pimedatel sügisõhtutel mõtteid mõlgutada.
No comments:
Post a Comment