"Kohutav katastroof"

Eile õhtul oli mul natuke liiga palju vaba aega. Huvitav, miks on nii, et kui aega on liiga palju, on halb tunne ja kui aega on liiga vähe, siis ei märkagi muretseda? Tegelikult peaks olema ju vastupidi? Elu ongi ju ainult aeg… ja ei midagi rohkem?

Igatahes, ma ei saanud telekat vaadata, et seda aja ülejääki lihtsalt brutaalselt surnuks lüüa… ei saanud ka internetis surfata, sest internetti ka polnud. KOHUTAV KATASTROOF !!!

Klõpsisin siis hajameelselt arvutit ja … ohhoo, mis meil siin siis on… üks mõnus programm, millega ma kunagi õppisin kuidas õigesti ja kiiresti trükkida. Panin siis programmi käima ja jätkasin oma harjutusi sealt, kus aasta tagasi pooleli jäi. Kõik oli veel meeles, sõrmed mäletasid kuidas õigesti tippida.ja et punkt tuleb lüüa parema käe nimetu sõrmega. Võib olla ongi nii, et elu annab need „hingamise pausid“ selleks, et saaks ära lõpetada need õppetunnid, mis on kunagi pooleli jäänud ja võib olla isegi ununenud.. Ja siis on võlg makstud ja saab uuesti tagasi minna kiirustama.

Tegelikult, soovitan kõigile, kes tahavad õppida pimekirja. On suurepärane programm Keyboard Pro, kus kogu õppeprotsess sarnaneb rohkem sõltuvust tekitavale ja hasartsele mängule, sest mängus on kiirus, täpsus ja iga hetkega suurenev tahe osata aina rohkem ja rohkem. Tegelikult on nii, et mida professionaalsem pimekirjas oled, seda naljakam on vaadata kuidas keegi trükib ainult kahe sõrmega. Samas saab ju ühe sõrmega ka hakkama.. milleks näha vaeva ja kulutada ligikaudu 20 tundi lihtsalt selleks, et osata „õigesti“ sõrmi klaviatuuri kohal liigutada? Miks? Võib olla on sellest ikka natuke kasu ka :)