Kõik see, mis ma nüüd südamelt ära kirjutada tahan, sai alguse juba nädalaid tagasi…
Ma hakkasin tegelema ühe projektiga, mille nimi on „Hõimuside“ ja mis läheb eetrisse juba pühapäeva õhtul kanalil ETV2. Tegemist on Hõimupäevi toetava filmiprogrammiga, kus filmide vahelisi pause täidavad intervjuud. Nende intervjuude koondnimetus või saate pealkiri ongi „Hõimuside“.
Minu esimene ülesanne oligi läbi vaadata need filmid, mis pühapäeval eetris on. Läksin läbivaatuse ruumi enda arvates täiesti puhta lehena, sest ma ei teadnud Soome-Ugri hõimudest, nende kultuurist ja eluolust eriti midagi. Eelmisel päeval olin ma lugenud Doris Kareva luulet ja kes on Kareva fänn, see teab, et ta kasutab oma luuletustes hästi palju selliseid sõnu nagu ürgne, surm, igavik, piin, püha. Ühesõnaga läksin siis sinna vaatamise punkrisse, mis on ilma akendeta nõukaaegne ruum, ja esimene film oli „Elavalt maetud“ See film liigutas mind väga, sest tekkis nagu mingi emotsionaalne kolmnurk minu, Kareva luuletuste ja selle filmi vahel. Võib olla ei oska ma oma tundeid nõnda sõnadesse panna, et see oleks selgesti mõistetav, kuid neid filme vaadates sain juba aru, et tegemist on põneva ja olulise teemaga. Intervjuudega läks aga asi veel huvitavamaks! Hõimutemaatikal olid rääkima palutud 6 inimest. Kuid põhiline sõnum, mis õhku rippuma jäi, oli, et hõimurahvad ei ole pisike hunnik väljasurevaid primitiive – nad on osa meist kõigist ja meil on neilt palju õppida…
Nagu Anne Türnpu lõi huvitava paralleeli tsitaadiga Hemingway raamatust „Kellele lüüakse hingekella“. Tsitaat ise oli selline, et ära iial küsi, kellele lüüakse hingekella- seda lüüakse sulle.
Tegelikult on nii mõndagi veel, millest ma tahaksin rääkida, aga ülejäänust homme :)
No comments:
Post a Comment