Ühel ülikooli õppejõul oli selline filosoofia, et inimesed teevad oma elus võrdselt palju häid ja halbu otsuseid. Seega on terve elu teoreetiliselt nagu nullis, kuid ülikoolist peaks ammutama neid teadmisi, mis aitaksid teha häid otsuseid natuke paremini ja halbu otsuseid natuke kahjutumalt, nõnda, et kokkuvõttes oleks elu parem. Ma arvan, et sellel ideel on täitsa jumet, kuid kas see ka töötab? Mis on see, mis lõpuks paneb inimesi otsustama kas hästi või halvasti? Tihtipeale on mõjutavaks teguriks hoopis emotsioonid. Kui on halb tuju, on ka kalduvus kaotada kontroll ja hakata torisema ja nii lähevad asjad veelgi halvemaks. Samas kui hea tujuga säilitatakse suurem adekvaatsus ja tõenäosus teha targemaid otsuseid on suurem. Niisiis, on selleks, et teha suuremal hulgal õigemaid otsuseid vajalik lisaks ülikoolile veel emotsionaalne stabiilsust ja terve närvikava. Peale selle on rahva seas veel müüdid, et ilusamatel inimestel läheb elus kergemalt ja paremini … jne. Lõpuks, kui inimene on ilus, kõrgharidusega ja ülimalt positiivne ja tal ikkagi läheb elus väga halvasti juba 10 aastat järjest, siis milles võib olla probleem?
Vanasti.. siis kui meie esivanemad elatusid veel sellest, mida metsast kinni püüda suudeti, olid ka edukuse saladused ülesehitatud hoopis teistele printsiipidele. Vanad targad teadsid, millal minna metsa jahile ja millal mitte. Valel päeval ei mindud, sest tõenäosus midagi saada oli null. Õigel päeval aga mindi, tehti vajalikud rituaalid jahikäigu õnnistuseks, ja tuldi saagiga tagasi. Jah, kõik päevad pole vennad.
Kus on vanade tarkade tarkus, et millal on head päevad ja millal halvad… istuks siis kõik need halvad päevad kuskil puu all ja loeks raamatut
No comments:
Post a Comment