Vajalik vaheldus

Pühade ajal ei vaadanud ma kordagi e-posti ega tegelenud internetindusega. See oli mõnus vaheldus. Sai täielikult pühenduda rahulikele jõuludele. Rõõmustav oli ka eile õhtul üle pika aja postkasti vaadates tõdeda, et isegi rämpsu postitajatel on puhkus.

Vaheldus on väga vajalik asi. Tegelikult on see igasuguseks arenguks lausa hädavajalik. Peale kolme aastat ülikoolis on mul lausa uskumatu soov tegutseda ja teha praktilisi asju. Panin seda vahelduse vajalikkust tähele juba siis kui käisin Otsa nimelises koolis ja pidin iga päev kolm tundi pilli harjutama.. Tegelikult ei ole võimalik üle poole tunni millelegi keskenduda, sest tõeliselt keskendudes kulub tohutult energiat. Käisin seal koolis 2,5 aastat ja siis läksin ülikooli. Võrreldes ülikooliga olid muusikaõpingud äärmiselt praktilised. Muusikakoolist saadud teadmisi kasutan ma iga nädal, kui käin muusikastuudios flööti õpetamas. Need teadmised lähevad iga nädalaga aina suuremaks, sest neile lisandub kogemus. Olen hakanud kogemusi tohutult hindama. Võib olla selle pärast, et selle kolme aastaga, mis ma ülikoolis tähtsaid nimesid ja teooriaid tuupides veetsin, on minus kasvanud vajadus vahelduse ja praktika järele. Mul on vajadus tegutseda. See on ka osaliselt põhjuseks, miks ma ei taha veel magistrisse minna. Ma lihtsalt tunnen, et ei ole mõtet minna magistrisse enne, kui ma ei ole välja mõelnud ülimalt praktilist magistritöö teemat. Töö peaks olema selline, et ma saaks selle kahe ettenähtud aasta jooksul ka ise reaalselt tegutseda ja mitte ainult istuda arvuti taga ja lõputult lugeda... Ja ma tahaks teha midagi sellist, millest oleks ühiskonnale reaalselt kasu, mitte et see töö jääb peale kaitsmist riiulisse tolmu koguma. Ülikoolis õpitu aga hääbub vaikselt, sest argipäeval seda vaja ei lähe. Nimed tuhmuvad, teooriad hääbuvad, õpitu ununeb märkamatult. Ja enne, kui pole rahuldatud vajadus tegude ja kogemuste järele, on aju uute nimede ja aastaarvude omandamisel tõrges.