Mul on selgelt meeles, kui saates oli Leili Alaoja-Rein, kes rääkis sellest, kuidas ta lõpuks jõudis lilleseadeni. Lõigus, mis mu tähelepanu köitis, ütles ta nii: "Kui ma esimest korda lilleseade tundi jõudsin, ma tundsin, et nüüd olen selle õige keele enda jaoks kätte saanud. Sinnamaani ma tundsin, et olen nagu hüpiknukk siin elus. Ma ei osanud ei üht ega teist, aga sellest hetkest alates, kui ma leidsin endale lilleseade, hakkas kõik minu elus laabuma."Ma olen väga sageli kuulnud just noori inimesi rääkimas, kuidas nad ei leia seda päris oma kohta üles. Ollakse küll tark ja andekas ja mitmes asjas päris tubli, kuid midagi nagu oleks alati puudu... See puuduolemine käivitab inimeses vajaduse otsida üles see õige tegevus. Leili leidis selle oma asja üles ja avastas, et selleks on lilleseade. Mitte kõigil inimestel ei ole sellist õnne teenida raha tegevusega, mida nad armastavad ja naudivad.
Kuidagi tähenduslik on ka lause lõpp- hakkas kõik minu elus laabuma. On mõningad eksistentsialistlikud humanistid, kes peavad just elumõtte leidmist kõige olulisemaks, et inimene jõuaks rahu ja õnnelikkuseni. Elumõte on midagi, mis on alati olemas, kuid tuleb lihtsalt üles leida. Kui inimesel puudub elumõte, siis on ta elu kurb ja raske. Elumõtted on aga igal inimesel erinevad.. ei ole mingeid universaalseid elumõtteid, mida saaks näiteks sõbralt laenata. Elumõte on igal inimesel isiklik ja unikaalne ja ta peab selle enda seest üles leidma. Öeldakse, et pärast iseendaga kontakti saamist ja elumõtte leidmist, hakkavad probleemid lahenema ja inimene leiab oma elus õige teeotsa kätte. Millegi pärast tuli mulle seoses Leili looga selline assotsiatsioon... Vaata ka videot sellest saate osast SIIT
No comments:
Post a Comment