Kui õpilane on valmis, ilmub ka õpetaja...

Enne jõule lugesin üht põnevat filosoofiliste sugemetega seiklusjuttu. Selles seiklusjutus õppis peategelane tundma iidseid seadusi, mille järgi inimeste ja ühiskondade areng toimub. Esimene printsiip, mille ta ära õppis, rääkis sellest, kuidas kõigil inimestel, kellega juhuslikult kokku satutakse, on meile midagi õpetada. Kuna tegemist oli ühe psühholoogi fantaasialennuga, siis liiga tõsiselt seda raamatut võtta ei saa. Ometi võib vahel ka kõige jaburamates ideedes peituda oma tõetera ja mind puudutas see idee nii palju, et ma otsustasin selle reaalsuses proovile panna. Niisiis... kolm päeva hiljem sõitsime me Tartusse ja võtsime peale ülimalt rõõmsameelse ja hakkaja hääletaja. Otsustasin siis anda sellele ideele võimaluse end tõestada ja tegin hääletajaga juttu. Optimismist pakatava tüdruku nimi oli Triin ja ta oli teel sõbranna sünnipäevale. Üritasin ta jutust leida seda iva või midagi, mida sellel noorukesel plikal oleks mulle õpetada ja lõpuks suure pingutamise peale filtreeris mu aju välja sõnumi: "Kui sina oled positiivne, siis tõmbad sa ligi ka positiivseid sündmusi!"  See polnud mu jaoks eriti midagi uut. Ometi õpetas see kohtumine mulle seda, et ma olen võimeline jätma meelde suvalise võõra inimese nime ja 2 sekundiga kaardilt üles leidma selle tänava, kuhu noor daam tuleks ära viia.  Kuna see kohtumine ja õpikogemus tundus mulle liiga pingutatud ja üldsegi mitte müstiline, siis minu meelest ei leidnud minu uurimisprobleem sel korral tõestust.

Sissejuhatus oli pikk, kuid nüüd jõuan ma asja tuumani. See juhuslik kohtumine tuli minu ellu täna õhtul ja oli vägagi õpetlik. Ma istusin sõbrannaga kohvikus ja rääkisin talle ühest oma uue aasta soovist. Rääkisin, et mul on siiani hingel Roomas hommikuti joodud cappuccinod ja minu lubadus uueks aastaks on, et ma õpin ära, kuidas ise kodus seda võrratut jooki valmistada. Juhuslikult istus meie kõrval lauas üks mees, kes luges ajalehte. Peale seda, kui ma olin ilmselt liiga valju häälega oma kirglikust soovist jutustanud, pöördus too mees meie poole ja lausus vabandades, et tema sattus juhuslikult meie juttu pealt kuulma. Nii...  ja peale seda jutustas ta täpselt ära, kuidas siis see kodune cappuccino tegemine käib!

Kas see juba tõendaks juhuslike kohtumiste tähenduslikkuse teooriat?

Sellest seiklusjutust olen kirjutanud ka arvustuse, mida saab lugeda Raamatumaailmast