Õppige nii, mõeldes sellele, et neid ameteid, millel teie tööle hakkate, neid ei ole veel olemaski. Õppige seda, mis teid ennast huvitab ja olge avatud.

Kui palju ja kui kaua peaks vaeva nägema, et hakata lõpuks elama sellist elu, millest unistanud oled?

Läinud laupäevases saates Tagatargemad oli persoonilugu Erki Kaikkonenist, mehest, kes on näinud palju vaeva ja jõudnud lõpuks sihini- iga päev tema elust on reaalsuseks saanud unistus.

Erki lugu ettevalmistades kummitas mind pidevalt üks küsimus. Juurdlesin selle üle, et kõigil inimestel on mingid unistused, mis on nende jaoks nagu mingil määral olulised, kuid tegelikult igapäevaselt ei võta nad nende täide viimiseks mitte midagi ette. Pidevalt seisab ees sada muud kohustust, mis kõik peab ära tegema enne, kui saab lõpuks hakata oma unistuse poole pürgima. Erki aga on hoopis teisest puust ja see tekitas minus imestust. Kuidas leida endas see jõud, millele toetudes hakata oma elu muutma kohe siin ja praegu. Erki teekonna jaoks oli vajalik esialgu mõista, mida ta üldse elult tahtis. Ta jõudis selle mõistmiseni tänu vastaspooluse tunnetamisele- ta sai lõpuks väga täpselt aru, mida ta ei tahtnud ja sellest lähtudes hakkas tegema edasisi otsuseid. Täna on Erki elav näide inimesest, kelle jaoks iga päev on eneseteostus ja õppimine. Tal ei ole kohustusi, mida ta ei salli. Ta ei tee tööd, millel  pole tema jaoks suuremat tähendust. Ta leiab alati võimalused õppimaks just neid asju, mis on ta enda meelest tema jaoks on vajalikud. Kes laupäeval saadet ei vaadanud, siis nädala keskel peaks see ETV arhiivi jõudma ja saab internetist vaadata. Praegu panen siia mõningad tsitaadid saatest:

• Erki: Ma otsisin nagu seda iseenda kohta- seda, mida tehes ma tunneksin iseennast hästi ja mida tehes ma tunneksin tähendust. Praegu mulle tundub, et mind on juhtinud just see tähenduse vajadus. Et igaüks võib leida selle erinevalt, või kuidas ta selleni jõuab, aga minu jaoks on see tee olnud selle võrra keerulisem, et selleni jõuda. Ma olen tegelikult siiamaani teel...
• Hannes: Kui Erki oli kooli ära lõpetanud ja isegi töötanud pool aastat pagarkondiitrina, tuli talle sõjaväekutse. Sõjaväkke minnes anti Erkile võimalus teenida mereväes ja mereväkke minek sai ta elus ja õppimises pöördeliseks sündmuseks, sest seal said alguse ka tema sotsiaalteaduslikud õpingud.  Erki:  Hästi palju asju mu elus on olnud nagu tellitud. Et ma mõtlen ette ja siis see asi nagu tuleb. Ja see aasta mereväes osutus selliseks, et ma võin öelda, et ma oleks nagu kätel kantud. Et ma tundsin igal juhul, et see ei olnud mitte raisatud aasta ja – ühest küljest just see, et tundma õppida sellist fenomeni nagu sõjavägi. Praegu, tagasivaates, vähemalt sotsiaalteaduste õpingungute seisukohalt. Ja näha nii palju erinevaid inimesi, sest igapäeva elus me ei puutu kokku niivõrd erinevate inimestega, kes tuuakse kõik kokku ühte kohta.
• Hannes: sa siis õppisid lisaks sellele, et sa ei olnud lihtsalt sõjaväes?
  Erki: jah, see oligi koolitus. See oli mereväe allohvitseri koolitus, mis oma olemuselt oli siis valdavalt sellise sotsiaalteadusliku suunaga. Ja koolitati sisuliselt keskastme juhte ja samal ajal koolitati koolitajaid, kes oskaksid siis koolitada teisi. Me saime üsna tugeva pedagoogilis-andragoogilise kogemuse täiskasvanute kooitamise kontekstis. Et me ise sisuliselt õpetasime seda, mida me õppisime üksteisele. 09:32 see oli täiesti hämmastavalt üles ehitatud. Ma arvan, tol hetkel, kindlasti elus üks kõige erilisemaid õpikogemusi. Ja minu arusaam, et maailmas on veel lootust, tol hetkel tekkis seal.
• Hannes: Vaadates tagasi oma eelnevatele õpikogemustele ja analüüsides paljusid kohtumisi väga erinevate elualade esindajatega, mõistis Erki, et see, kuhu tema hing ihkab, on sotsiaalteadusi õppima.  Ülikooli astumiseks tuli aga kõigepealt lõpetada gümnaasium.
  Erki: Ma olen alati niiöelda ühiskonna reegleid natukene nihutanud, nii palju kui saab. Ja see on sihukene.. no ütleme hälbivus. Hälbivuses on alati sees ka loovus ehk uuenemine kultuuris. Ja mida ma siis tegin, oli see, et ma käisin salaja ülikoolis 2 aastat.
  Hannes: Salaja? Kelle eest salaja?
  Erki: No ma ei olnud kirjas ülikoolis. Et ma käisin täiskasvanute gümnaasiumis aga kuna seal on see  vabadus suurem.  Seal on kolm päeva nädalas kool, see tähendab, et mul on rohkem vabadust. Ma käisin natuke tööl ja ma võtsin umbes 2-3 loengut erinevates ülikoolides. Mul sõbrad käisid ülikoolis ja ma vaatasin sealt, mis mind huvitab. Et ma käisin nö pinda kompimas, et kas minu sisetunne vastab tõele, et see võib tõesti minu jaoks huvitav olla. Et ma käisin nö iseennast tunnetamas selles keskkonnas. Et kas ma tahan sotsioloogiat õppida või ma tahan hoopis midagi muud.
  
  Hannes: Pärast täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamist astuski Erki ametlikult ülikooli sotsioloogiat õppima- Tänaseks on ta õppinud Peaaegu kõikides ülikoolides va muusika akadeemia ja kõrgem sõjakool ja maa ülikool ka.

• Hannes: kas sa õpid enda jaoks või õpid sa ametit?                                                                        Erki: Ma õpin enda jaoks, kindlasti ma õpin enda jaoks. Ma olen seda meelt, nagu taanlased seda jagasid, et  kui inimene teeb seda, mis talle kõige rohkem meeldib, siis ta esiteks on terve, tal tuleb see välja, mida ta teeb ja ilmselt saavad ka teised sellest kõige rohkem kasu. Ma püüdlen selle poole, et kõik mida ma teen oleks minu jaoks meelelahutus- heas mõttes. Ma ei mõtle meelelahutust teleka vaatamise näol..                                                                                                                        Hannes: Kas see ei ole liiga hedonistlik käsitlus, et teed seda mida sulle meeldib?                              Erki: Ma olen mõelnud selle peale..aga kindlasti oled sa kuulnud sellisest fenomenist nagu häkkerlus. Et häkkerlus ei tähenda siis negatiivset vaid selle negatiivne  vorm on kräkkerlus ja häkkerlus on selline vahva raamat kirjutatud nagu “häkkeri eetika”. Ja seal kirjutatakse just seda, et need on inimesed, kelle jaoks need tegevused, mida nad teevad, on nagu kirg, nagu meelelahutus. Umbes nagu Einstein, et ta ei teinud seda ju ellujäämiseks ja ta ei teinud seda selle pärast, et teistele midagi teha, vaid tema jaoks oli see kindlasti nauding. See oli midagi, mida tal oli raske mitte teha.

• Erki: Ma olen umbes sama meelt, nagu on TLU rektor Rein Raud, et õppige nii, mõeldes sellele, et neid ameteid, millel teie tööle hakkate, neid ei ole veel olemaski. Õppige seda, mis teid ennast huvitab ja olge avatud.

• Erki:  Ma arvan, et me inimestena ei ole siia maailma sündinud ühegi eriala või õppekava jaoks, vaid pigem need õppekavad saavad olla asjad, mis toetavad meie liikumist nö. enese teostamise poole.

• Hannes: Sa ei karda, et sa oled õppimise sõltlane?                                                                                Erki: Ma natuke kindlasti olen, selles mõttes, et mul on kogu aeg soov mõista. Ja mida rohkem sa mõistad, seda rohkem tekib seda, mida sa ei mõista. Ja see tõesti on nii! Aga ma suhtun sellesse rahulikult, sest see ei ole eluohtlik. Täiesti kindlalt!

• Hannes: Kas sa saad ükskord valmis ka oma õppimisega või õpib inimene kogu elu?                       Erki: Ma arvan seda, et see on nagu see metafoor, et kui õun saab valmis, siis mis temaga juhtub? Ta hakkab kokku kuivama, ta hakkab kahanema ja lõpuks ta läheb mädanemagi. Ma loodan siiralt, et ma ei saa kunagi valmis. Ja ma soovitan kõigile, et ärge saage valmis.