"Kui teil on üks kell, siis te alati teate, mis kell on... kui teil on mitu kella, siis ei tea te kunagi, mis see õige kell on"- Toomas Niit

Vist paljud on täheldanud Tagatargemate persoonilugudes mõningast korduvust- tublid õppurid tunnistavad, et neid on kannustanud edasi õppima ühe väga lihtsa asja kogemine. Nad on adunud, et mida rohkem nad teada saavad, seda enam nad mõistavad, kui vähe nad tegelikult teavad. See on tõeline paradoks! Ma olen püüdnud leida mingit rahuldavat põhjendust, et miks see ikka nii on .... 

Alguses mõtlesin, et küllap on see selle pärast, et teadmiste laienedes läheb silmapiir avaramaks ja sa näed kaugemale- näed kõiki neid suuri tarkusi silmapiiril, kuhu sul on veel pikk tee. Ja mida pikema tee oled juba maha käinud, seda raskem on peatuda ja silmapiiril kõiksugu suurepäraseid teadmisi vaadates otsustada, et enam edasi ei lähe. See on nagu kuradile sõrme andmine, alguses annad sõrme, aga lõpuks avastad, et oled andnud end tervenisti. 

See on küll ilus põhjendus, aga ei rahuldanud mind tervenisti. Mulle tundus, et midagi sellest põhjendusest on puudu. Et õppima ei innusta ainult teadmine, et maailmas on tohutult palju asju, mida ma veel ei tea. Ja mulle tundub, et mul õnnestus leida veel üks üsna asjalik põhjus, mis pisut täiendab eelnevat- see on minu psühholoogia õppejõu kellade tsitaat. Ma usun, et paljud inimesed ei õpi edasi, mitte selle pärast, et nad teavad, vaid hoopis selle pärast, et nad ei saa mitte muffigi aru ja üritavad jõuda lõpuks loogilise seisukohani. Näiteks, kui sa lähed ülikooli, siis sa õpid seal tohutul hulgal erinevaid teooriaid. Paraku ei ole need teooriad sugugi üksteist toetavad. Sageli on paljud asjad pigem üksteisega vastuolus. Näiteks  filosoofia ja psühholoogia- üks koolkond väidab üht ja teine ristivastupidist ja õppejõud ka ei tea, et milline siis see õigem on. Sellisel juhul tekib olukord, kus eneses ja maailmas selguse saamiseks on lausa eluliselt oluline edasi õppida, et saada nendest koolkondadest targemaks ja langetada otsus, et kumb siis see õigem variant on. 

Õppimine on progress- see on tema loomuses, et peab edasi liikuma. Ja kes juba ratastel on ja veereb- seda ei peata miski. 

Ma olen oma õppejõule selle inspireeriva ütluse eest tänulik ja vähemalt kümne erinevat aega näitava kella eest ka :) !