Viimaste nädalate jooksul olen ma meeletult õppinud. Mind on õpetanud suurenenud töökoormus, uued ülesanded, uued probleemid ja uued inimesed, kellega suhtlen... kõik see on olnud väljakutse ja ma naudin seda praegu väga. Igasugu raskustest hoolimata, olen veelkord endale tõestanud, et kes teeb, see jõuab. Ja kõik sujub!
Praegune kogemus, et kõige rohkem õpid siis kui ise otsast pusima hakkad, on viinud mu ära tundmisele: tegutsemine on see, mis õpetab kõige rohkem! Praktika ja kogemused on tegelikult kõige tähtsamad väärtused. Olenemata sellest, kas sa oled enne tegutsema hakkamist läbinud mingi teoreetilise koolituse või mitte, praktika paneb i-le täpi :).
See on tekitanud minus ka mõtte, et võib olla peaksid õpetajad rohkem kasutama nn. tundmatus kohas vette viskamise tehnikat, et õpilane õpiks ise ujuma... loomulikult tuleks seda teha võimalikult madalas tiigis, aga põhimõte on selles, et kui me elame praegu sellises ühiskonnas, kus väärtustatakse innovaatilist ja loomingulist mõtteviisi, siis senise tuupimistehnikaga kaugele ei jõua.
Tundmatus olukorras hakkab hädasse sattunud inimene tegutsema ja leiutama- ta hakkab lahendama probleemi. Õpetaja ülesanne võiks seisneda selles, et anda õpilasele tema võimete kohane ülesanne, anda abistavaid vihjeid ja vastata tekkivatele küsimustele. Oluline on see, et õpilane mõtleks kaasa, mitte ei vahiks apaatse pilguga ja ei saadaks salaja sõnumeid või jõllitaks aknast välja.
Sellised mõtted siis täna..
Ilus stiil mida tahaks ka osata. Meeldivalt originaalsed mõtted ja arenev julgus.
ReplyDeleteThis comment has been removed by a blog administrator.
ReplyDelete