Muinasjutukooli lugude vestmist õppima? :)

Kultuuripealinn võõrustab paljude külaliste hulgas sel aastal ka maailma jutufestivalide lemmikuid. Märtsist novembrini on oodata jutuvestjaid pajatama lugusid jutuõhtutel. Iga esineja on lubanud läbi viia ka ühe töötoa, kus huvilistel võimalik lugude jutustamisega seotud teemadel küsida, arutleda ja lugude rääkimise saladustele lähemale saada.

Muinasjutukool, mis tänavu tähistab juba oma 20. tegutsemisaastat, koolitab ja nõustab inimesi lugusid jutustama, viib läbi jutuvestmisüritusi ja avaldab rahvajutukogumikke.

"Inimese hing ongi võib-olla peidus kusagil lugudes. Kui need killud kokku saavad, saab ka hing täiemaks," ütleb Muinasjutukooli eestvedaja Piret Päär, miks jutuvestmise kunsti ka tänapäeval unustada ei tohiks. 

Rohkem infot jutuvestmisfestivali kohta leiad Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse kodulehel

Video: intervjuu Muinasjutukooli juhi Piret Pääriga lugude vestmisest ja jutufestivali üritustest.

Eestlased teevad veini, head veini!

Põhjuseid täna elevusega veini tegemisest rääkida on päris mitu. Ma sain külge veinipisiku :). Ja ma ei ole ainus. Käisin veinikoolitusel ja õppisin, et veinist rääkides tuleks kasutada lugupidavamat tooni. Ka oli see koolitus piisavalt valgustav, et "odavat peeti" ma enam kunagi juua ei taha. Kui see pole just kellegi sõbra poolt kodus hoole ja armastusega kääritatud puuvilja või marjajook. Ja siis ei ole see ju ka odav!
Igatahes on Läänemere regioon praegu tõusva tähena tõusmas vanade ja väärikate veinipiirkondade kõrvale.
Põnev uudis oli nädala alguses, kui New York Times kirjutas Ahvenamaa sukeldujast, kes leidis 200 aastat mere põhjas vedelenud 168 pudelit esmaklassilist šampanjat. Leitud veinilast oli olnud teel Aleksander II õukonda ja nüüd toimetavad leitud varandusega Ahvenamaa elanikud, kes loodavad sellest teha turisminduse tõmbenumbri. Pikem artikkel uppunud varandusest asub Teadusportaalis
Nüüd on ka Maaülikooli teadlased katsetanud Eestis viinamarjade kasvatamist ja sellest veini tegemist ja on päris hästi välja tulnud. Nad käisid oma katsetust eelmise aasta viinamarjadest Prantsusmaal näitamas ja üle euroopa kokku tulnud eksperdid kiitsid joogi heaks. Täpsemalt saab Maaülikooli veinist lugeda Teadusportaalis.
Ka Tagatargemad käisid uurimas, kuidas siis kodus veini käima panna. Teejuhiks veinimaailma oli Tiina Kuuler, kes on  OÜ Veinivilla rajaja  ja korraldab koduveini tegemise koolitusi.
Sellest ka järgnev video:


Nautigem terviseks :)
Astra

Kuidas luua õppimiseks ja arenguks vajalikku ruumi?

"Ma olen piisavalt julge, et astuda oma teed, hakata ise oma elu teadlikumalt juhtima ja eelkõige piisavalt julge, et luua ruum iseendale ehk teha neid asju, mis mulle meeldivad, " räägib Piret  Hannesele. Seda intervjuud nähes olin ma rõõmus: juhhei !! Tagatargemad on taas hakkama saanud tõelise pärliga!
Vahel, kui pead olema pidevalt kontaktis inimestega, kes röövivad energiat ja tõmbavad innustusele vee peale nii, et silm ka ei pilgu... Vahel on lihtsalt hädavajalik näha, et on olemas ka õnnelikke, inspireeritud ja inspireerivaid tulesädemeid.

Soojalt soovitan vaadata seda intervjuud. Küllap teeb see iga vaataja südames natuke rohkem ruumi olemaks rõõmsam, avatum ja kirglikum õppija :)
Tervitustega,
Astra

Eestlased leidsid õppimise hüved üles

Vaatame siis seekord üle olulisemad numbrid kolme Balti riigi ja Soome täiskasvanuhariduse uuringust. Kui möödunud korral oli põgusalt juttu vaid sellest, et uuringu järgi on kõige innukamad täiskasvanud õppurid eestlased, siis nüüd vaatame, millised on riikide tulemused eri õpivaldkondades.

Kõigepealt olgu öeldud, et igas riigis intervjueeriti telefoni teel umbes 500 püsielanikku vanuses 18 kuni 74 aastat. Arvestati hariduslikes ettevõtmistes osalemist viimase 12 kuu jooksul.

Mitteformaalses õppimises – raamatutest, internetist, raadiost ja telerist teadmiste hankimisel ning muuseumides ja ekskursioonidel tarkuste omandamises olid kõige aktiivsemad lätlased. 43% küsitletutest mainis just sellist hariduslikku tegevsut. Eestlased jäid siin lätlastest maha ühe protsendi jagu. Leedukatest nimetas sellisel viisil õppimist 35% ja soomlastest 28%.

Aga kui küsiti osalemise kohta täiskasvanuile mõeldud kursustel, mis olid seotud osaleja eluviisi või huviga (näiteks võõrkeeled, sport, autojuhtimine, muusika, kooriaul, tantsukursused, tervislikud eluviisid, arvutioskus jne), siis selles osas olid eestlased teistest kaugele ette rebinud. Huvi- või hobikursustel osales 29% eestlastest, 18% lätlastest, 16% leedukatest ning soomlastest tundis vajdust säärastel kursustel osaleda 13%. Õigupoolest olid uuringuga seotud soomlased üsna üllatunud, et eestlased nii suure osa oma palgast soostuvad kulutama õpingute tarvis.

Sama oli pilt ka nende kursuste osas, mis puudutasid erialaste oskuste täiendamist (täiendkursused, ümberõpe, sisekoolitused, erialased seminarid jne). 28% eestlasetest oli viimase aasta jooksul säärases õppes osalenud. Lätlastest 15% ning leeduktest ja soomlastest 10%.

Miks on seis selline? Pakuti välja, et soomlased on ära harjunud suure hulga heade võimalustega ja seetõttu on nende huvi hakanud raugema. Eestlased on aga ühelt poolt saanud aru õppimise vajadusest (tööalane karjäär, parem elukvaliteet) ja taibanud, milliseid muidki hüvesid (sotsiaalne kapital) õppimine pakub ning teiselt poolt osanud ära kasutada näiteks Euroopa Liidu loodud võimalusi. Kuid sama on kohe juhtumas ka lätlaste ja leedukatega. Oma osa võib tulemustes olla ka masul – võibolla mindi õppima soovist leida tööd või sooviti täita tühjaks jäänud päeva.

Millelel me aga võiksime rohkem mõelda on see, kas nn lifelong learning sünonüüm on lifelong earning? Kas elukestev õppimine on elukestev rahateenimine? Küsitlus näitas, et õnneks peavad eestlased oluliseks ka sellist õppimist, mis pakub lihtsalt rõõmu, suurendab enesekindlust ning aitab hoida vaimset ja füüsilist vormi.

Oluline on üles leida oma eale ja vajadustele vastavaid õpivõimalusi. Olgu selle koha lõpetuseks toodud üks näide hoopis Ühendkuningriikidest. Nimelt töötas Kevin Shihan Garnwood seal välja spetsiaalse enesekaitsetehnika pensionäridele, kus tõhusalt kasutatakse...jalutuskeppi. Ja huvilisi kursustele jagub, aga vaevalt et nad kõik ainult enesekaitse pärast registreeruvad.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Naljakad uuringud, tõsised tulemused ehk mida on teadlased avastanud loomade ja õppimise kohta

Ma usun, et teadlaste tehtud uuringutest on nii mõnigi kord midagi asjalikku kõrva taha panna. Vahel jõutakse mingite päris asjalike järeldusteni väga kummalisi teid pidi. Näiteks huvitav fakt, et suhtlemine ja koostöö õppimine arendab aju palju enam kui üksinda nokitsemine. Faktid on vääramatud, sest briti teadlased mõõtsid sotsiaalsemate ja mittesotsiaalsete eluviisidega loomade ajud ära ning on veendunud, et koertel on tänu sotsiaalsusele suurem aju kui kassidel.
Miks nii?  Kõrge sotsiaalsusega liigid on läbi teinud hoopis suurema arengu kui üksildasema eluviisiga loomad. Oxfordi Ülikooli teadlased proovisid ühte tabelisse mahutada suure hulga imetajate 60 miljoni aasta pikkuse evolutsioonilise kujunemisloo ning uuringust, kus võrreldakse rohkem kui 500 liigi keha ja aju omavahelist suhet, selgub, et need imetajad, kelle aju areng oli kõige suurem, elasid püsivates sotsiaalsetes kooslustes.

Kõige rohkem on aja jooksul arenenud ahvide, hobuste, delfiinide, kaamelite ja koerte ajud. Kasside, hirvede ja ninasarvikute ajud on sama aja vältel kõige aeglasemalt arenenud. Eelnevate uuringute põhjal on teadlased arvanud, et need loomad, kelle aju on kehaga võrreldes enam arenenud, on omavahelises kauges suguluses. Susanne Shultz ja Robin Dunbar on teisel arvamusel. Nad usuvad, et põhjus võib peituda hoopis selles, et sotsiaalsemad loomad kasutasid oma ajusid rohkem mõtlemiseks, mistõttu nende aju arenes jõudsamalt. 
See uurimus lükkab ümber senise arusaama, et kõikide imetajate aju on suurenenud ühtlaselt. Kõrge sotsiaalsusega liigid on läbi teinud hoopis suurema arengu kui üksildasema eluviisiga loomad. Selle põhjal võib oletada, et karjas elamiseks vajalik koostöö ning suhtlemisoskused on aja jooksul mõndade imetajate aju sel viisil mõjutanud, et nende mõistus arenes kiiremini.

Lumiste tervitustega,
Astra

Kuidas õpivad Leedu täiskasvanud?

Möödunud nädalal võeti Leedus kokku Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse
poliitikaid võrdlev uurimus. LINBA (Learning Insights in the Nordic Baltic Area) projekti
lõpukonverentsil esinesid kontserdiga Marijampole Kolmanda Nooruse Ülikooli (Marijampole
University of the Third Aga) tudengid. Tegu polnud mingi harrastajate väikese etteastega,
vaid vägagi heal tasemel esinemisega. Kõigepealt eakas härrasmees viiuliga ja daam
klaveril, siis naisansambel akordioni saatel ja kõige lõpuks koor. Seitsmekümnendates
eluaastates tudeng sai võimaluse dirigeerida paari laulu - tema innukus ja õhin oma nö
koolitööd tehes oli juba omaette naudingut pakkuv vaatepilt.
Pärast kontserti tekkis huvi, millise õppeasutusega siis õigupoolest tegu on. Ja selgus,
et leedukad tutvustasid tõesti parimat, mida neil oma täiskasvanuhariduse vallas on
pakkuda. Kolmanda nooruse ülikoolid said alguse 1995. aastal Vilniuses, kui üks
doktorikraadiga daam käis välja idee, et inimesed võiksid õppida ka siis, kui esimene
noorus juba möödas. Algul ei leidnud mõte kuigi suurt
poolehoidu, sest ühiskonnas näis
olevat palju kiiremini lahendust vajavaid probleeme. Tänaseks aga tegutsevad vanemale
generatsioonile mõeldud ülikoolid kümnekonnas kohas ja üks tugevamaid neist on just
Marijampole. Sealses ülikoolis on koguni 11 fakulteeti. Kui mingis piirkonnas soovitakse ülikoolide ringis kaasa lüüa, tuleb esmalt saada soovitus vanimast ülikoolist. Kui Vilniuses on ettevõtmine heaks kiidetud, küllap siis suudetakse tagada heal tasemel õpe ja toime tulla ka muus vallas. Üldjuhul teevad kolmanda nooruse ülikoolid koostööd mõne teise õpiasutuse või hariduskeskusega, kasvõi  ruumide kasutamise osas. Tudengitele on õppimine praktiliselt maksuvaba, näiteks Vilniuses tuleb õppima asudes tasuda 10 litti registreerimismaksu. Kolmanda nooruse ülikoolid on aastatega muutunud üha populaarsemaks. Vilniuse Kolmanda  Nooruse Ülikoolis on tänaseks õppinud juba üle 5000 tudengi. Muide, erinevalt Soome ja Eesti ning Läti täiskasvanud õppuritest motiveerib Leedu inimest õppima minema ka võimalus sotsialiseeruda.
Aga lõpetuseks ei raatsi ütlemata jätta, et Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse suundumusi võrdleva uuringu järgi on kõige innukamad ja aktiivsemad õppijad siiski eestlased.

Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Praegused koolid toodavad õpetatud jobusid? Teadlaste uuringud, kuidas koolisüsteemi paremaks muuta.

Inimarengu aruande andmetel ei taha kolmandik õpilasi kooli minna, 70 protsenti on väsinud, kurdab stressi ja ülepinget. Kuidas teha nii, et õpilased tahaksid kooli minna, tahaksid õppida ja tunneksid end seda tehes hästi? Tegemist on väga tähtsate küsimustega ning õnneks on see teema ka paljudele uurimisrühmadele üle maailma südamelähedane. Kui me suudaks uuringute tulemuste põhjal viia koolisüsteemis sisse ka vajalikud muudatused...  võiks ihaldatud teaduspõhine ühiskond saada unistusest tõeluseks.

Millised on teadlaste ettepanekud?

1. Muuta koolitundide algusaeg hilisemaksHasbro lastehaigla uneekspert professor Judy Owens raporteerib, et isegi pooletunnisel koolipäeva alguse edasinihutamisel on märkimisväärselt soodne mõju noorte tähelepanuvõimele, meeleolule ja tervisele.Uurimistulemused osutavad, et pärast tundide alguse edasinihutamist magasid lapsed märkimisväärselt, 45 minutit rohkem. Drastiliselt vähenes nende õpilaste hulk, kes tundsid, et nad «vaevalt saavad» piisavalt magada (69 protsendilt 34 protsendile). Nende laste protsent, kes ei saa «mitte kunagi» oma unevajadust rahuldada, langes 37 protsendilt 9-le. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
2. Palgata tööle õpetajad, kes suudavad õpilasi motiveerida ja ergutada. Uuringud on näidanud, et paljud inspireerivad õpetajad on nii edukad tänu sellele, et nad on positiivsed ning keskenduvad arengule. Sellised õpetajad juhenduvad on intuitiivsest teadmisest, et vigade kallal norimine ei arenda: õpetamine on edukas vaid juhul, kui õpilases suudetakse tõsta motivatsiooni püüelda paremate tulemuste poole. Tehtud vigade üle kohut mõistes rõhutatakse aga just negatiivset aspekti ning kogu õppeprotsess omandab rusuva värvingu. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
3. Kaitsta lapsi läbipõlemissündroomi eest ja suhtuda igasse õpilasse kui potentsiaalsesse geeniusesse. Psühhiaater Jüri Ennet kirjeldab oma muljet koolist nii: "Psühhiaatrina ei ole minu hinnang praegusele koolisüsteemile positiivne. Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Vastu peavad andekad ja need, kes teevad poppi ja spikerdavad." Enneti artiklit õpilaste vaimsest olukorrast loe pikemalt SIIT

Talviste tervitustega,
Astra