30 November 2010

Kuidas õpivad Leedu täiskasvanud?

Möödunud nädalal võeti Leedus kokku Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse
poliitikaid võrdlev uurimus. LINBA (Learning Insights in the Nordic Baltic Area) projekti
lõpukonverentsil esinesid kontserdiga Marijampole Kolmanda Nooruse Ülikooli (Marijampole
University of the Third Aga) tudengid. Tegu polnud mingi harrastajate väikese etteastega,
vaid vägagi heal tasemel esinemisega. Kõigepealt eakas härrasmees viiuliga ja daam
klaveril, siis naisansambel akordioni saatel ja kõige lõpuks koor. Seitsmekümnendates
eluaastates tudeng sai võimaluse dirigeerida paari laulu - tema innukus ja õhin oma nö
koolitööd tehes oli juba omaette naudingut pakkuv vaatepilt.
Pärast kontserti tekkis huvi, millise õppeasutusega siis õigupoolest tegu on. Ja selgus,
et leedukad tutvustasid tõesti parimat, mida neil oma täiskasvanuhariduse vallas on
pakkuda. Kolmanda nooruse ülikoolid said alguse 1995. aastal Vilniuses, kui üks
doktorikraadiga daam käis välja idee, et inimesed võiksid õppida ka siis, kui esimene
noorus juba möödas. Algul ei leidnud mõte kuigi suurt
poolehoidu, sest ühiskonnas näis
olevat palju kiiremini lahendust vajavaid probleeme. Tänaseks aga tegutsevad vanemale
generatsioonile mõeldud ülikoolid kümnekonnas kohas ja üks tugevamaid neist on just
Marijampole. Sealses ülikoolis on koguni 11 fakulteeti. Kui mingis piirkonnas soovitakse ülikoolide ringis kaasa lüüa, tuleb esmalt saada soovitus vanimast ülikoolist. Kui Vilniuses on ettevõtmine heaks kiidetud, küllap siis suudetakse tagada heal tasemel õpe ja toime tulla ka muus vallas. Üldjuhul teevad kolmanda nooruse ülikoolid koostööd mõne teise õpiasutuse või hariduskeskusega, kasvõi  ruumide kasutamise osas. Tudengitele on õppimine praktiliselt maksuvaba, näiteks Vilniuses tuleb õppima asudes tasuda 10 litti registreerimismaksu. Kolmanda nooruse ülikoolid on aastatega muutunud üha populaarsemaks. Vilniuse Kolmanda  Nooruse Ülikoolis on tänaseks õppinud juba üle 5000 tudengi. Muide, erinevalt Soome ja Eesti ning Läti täiskasvanud õppuritest motiveerib Leedu inimest õppima minema ka võimalus sotsialiseeruda.
Aga lõpetuseks ei raatsi ütlemata jätta, et Soome, Eesti, Läti ja Leedu täiskasvanuhariduse suundumusi võrdleva uuringu järgi on kõige innukamad ja aktiivsemad õppijad siiski eestlased.

Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

26 November 2010

Praegused koolid toodavad õpetatud jobusid? Teadlaste uuringud, kuidas koolisüsteemi paremaks muuta.

Inimarengu aruande andmetel ei taha kolmandik õpilasi kooli minna, 70 protsenti on väsinud, kurdab stressi ja ülepinget. Kuidas teha nii, et õpilased tahaksid kooli minna, tahaksid õppida ja tunneksid end seda tehes hästi? Tegemist on väga tähtsate küsimustega ning õnneks on see teema ka paljudele uurimisrühmadele üle maailma südamelähedane. Kui me suudaks uuringute tulemuste põhjal viia koolisüsteemis sisse ka vajalikud muudatused...  võiks ihaldatud teaduspõhine ühiskond saada unistusest tõeluseks.

Millised on teadlaste ettepanekud?
  1. Muuta koolitundide algusaeg hilisemaksHasbro lastehaigla uneekspert professor Judy Owens raporteerib, et isegi pooletunnisel koolipäeva alguse edasinihutamisel on märkimisväärselt soodne mõju noorte tähelepanuvõimele, meeleolule ja tervisele.Uurimistulemused osutavad, et pärast tundide alguse edasinihutamist magasid lapsed märkimisväärselt, 45 minutit rohkem. Drastiliselt vähenes nende õpilaste hulk, kes tundsid, et nad «vaevalt saavad» piisavalt magada (69 protsendilt 34 protsendile). Nende laste protsent, kes ei saa «mitte kunagi» oma unevajadust rahuldada, langes 37 protsendilt 9-le. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
  2. Palgata tööle õpetajad, kes suudavad õpilasi motiveerida ja ergutada. Uuringud on näidanud, et paljud inspireerivad õpetajad on nii edukad tänu sellele, et nad on positiivsed ning keskenduvad arengule. Sellised õpetajad juhenduvad on intuitiivsest teadmisest, et vigade kallal norimine ei arenda: õpetamine on edukas vaid juhul, kui õpilases suudetakse tõsta motivatsiooni püüelda paremate tulemuste poole. Tehtud vigade üle kohut mõistes rõhutatakse aga just negatiivset aspekti ning kogu õppeprotsess omandab rusuva värvingu. Pikemalt loe sellest uurimusest SIIT
  3. Kaitsta lapsi läbipõlemissündroomi eest ja suhtuda igasse õpilasse kui potentsiaalsesse geeniusesse. Psühhiaater Jüri Ennet kirjeldab oma muljet koolist nii: "Psühhiaatrina ei ole minu hinnang praegusele koolisüsteemile positiivne. Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Vastu peavad andekad ja need, kes teevad poppi ja spikerdavad." Enneti artiklit õpilaste vaimsest olukorrast loe pikemalt SIIT

Talviste tervitustega,
Astra

15 November 2010

Munad ja kanad võivad üksteiselt õppida küll. Ja täitsa hea meelega.


Õppimine seob põlvkondi – selline oli tänavuse, XIII täiskasvanud õppija nädala moto. Vajalik lähenemisviis, esiteks juba toetavate suhete hoidmise seisukohalt, aga ka seetõttu, et põlvkondade  - nii vabatahtlik kui sunnitud - suhtlematus tekitab lünki teadmistes, mida varem peeti iseenesestmõistetavaks.

Meie vaaremadele oleks üsna võimatu olnud selgeks teha, et kunagi hakatakse korraldama leivaküpsetamise koolitusi. Et kamp naisi tuleb kokku ja siis üks oskaja õpetab….

Aga sarnase näite võib tuua ka hoopis hilisema aja kohta. Linnas keskküttega korteris elanud põlvkond ei pruugi enam hakkama saada ahjukütmisega. Näiteks läheb noor inimene Tartusse suurkooli ja soetab ahiküttega eraka, aga ei tea, kuidas tuleb ahjuga toimetada. Nii on Karlova Selts teinud ja teeb jätkuvalt aruka kütmise koolitusi, et piirkonna ahjude ja inimeste tervis püsiks korras.
Mõistagi ei anna üks põlvkond teisele edasi ainult teadmisi, vaid ka mõtlemise ja  tegutsemise viise, väärtushinnanguid – kogemusi kõige laiemas mõttes. Nii mõnigi mäletab kidlasti aega, kui ajalehetoimetustes töötasid valdavalt verinoored kirjutajad. Kas need lehed olid huvitavad lugeda? Ei olnud, sest neis kajastus ainult ühe põlvkonna arusaam huvitavatest ja vajalikest teemadest ning nende käsitlemise viisidest.
Terje Elias kaitses hiljuti Eesti Maaülikoolis doktoritööd, millest, muide,  ka meedias on palju juttu olnud, sest see puudutab nitraatide ja nitritite sisaldust köögiviljades ja köögiviljatoitudes. Lihtsamalt öeldes uuris noor naine, kui palju võib süüa rohelisi taimi või kuidas säilitada toormahlu, et tervisele mitte kahju teha. Tema doktoritöö üks juhendaja oli emeriitdotsent Alida Kiis, kes võinuks soovi korral pensionile siirduda juba veerand sajandit tagasi. Teine juhendaja, professor Tõnu Püssa võinuks seda teha hiljuti. Möödunud aastal vabariigi teaduspreemia pälvinud Püssal (uuris, kuidas marjad aitavad liha säilitada) on praegu nii palju uuringuid pooleli ja nii palju ideid, mida tahaks teostada, et ees terendab veel pikk ja põnev teadlaseelu. Ja tema töörühmas on koos eri põlvkondade inimesi – nii alles doktoriõppesse tulnuid, noori doktoreid kui mõnevõrra eakamaid kolleege. Minu küsimusele, miks ühes töörühmas  - nagu ka näiteks toimetuses või mistahes muus kollektiivis-koosluses  -  peaks olema erinevas vanuses inimesi, vastas värske doktor Terje Elias nii: “See just täiendabki kooslust, mida rohkem on erinevas vanuses inimesi. Meil, kes me oleme noored, on võimalus vaadata, kuidas vanemad inimesed käituvad teatud situatsioonides, kuidas nemad lahendavad teaduslikke küsimusi ning nende elukogemusele toetudes saame meie ka sellest osa ning meil on kergem - me ei pea kõike ise järele proovima.
Üks töörühm peakski koosnema erinevas vanuses inimestest seetõttu, et kui nooremad inimesed teavad võibolla rohkem selliseid uuemaid tehnilisi lahendusi, arvutialaseid lahendusi, näiteks kust leida mingit informatsiooni, siis vanemad inimesed jälle oskavad välja selekteerida, milline informatsioon on meile hetkel vajalik. Nooremad inimesed võibolla tormavad liigselt kõige uue ja ahvatleva poole, aga vanemad inimesed toovad maa peale tagasi. Me peame jääma ikka selle juurde, millel on väärtus tõesti teaduslikus mõttes, mitte jooksma kõige uue järele.”
Veel lisas Elias, et Tõnu Püssaga on hea arutada mistahes küsimusi, sest professor ei hoia jäigalt kinni oma arusaamadest. Ka Püssa oli seda meelt, et parimad tulemused saadakse noortega koostööd tehes.
Nii et munad ja kanad võivad üksteiselt õppida küll. Ja täitsa hea meelega.

Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

11 November 2010

Intelligentsusest, arengust, rikkusest ja .. sukeldumisest :)

Inimese kõige olulisem ja otsustavam õpiperiood on tema esimene eluaasta. Teadlased ütlevad, et beebipõli otsustab kõik: selle, kuidas aju areneb, kuidas keha areneb, kuidas sotsiaalsed oskused välja kujunevad. Selles mõttes on inimesel raske- tema edasine tulevik ja hakkama saamine koolis sõltub suuresti sellest, millised geenid ta vanematelt päris ja kuidas ta vanemad suutsid teda tema varases nooruses õpetada nii, et beebi maksimaalne potentsiaal areneda saaks täituda. Sellised karmid faktid ei tähenda aga seda, et keegi peaks koolis pingutamisest loobuma selle tõttu, et tal on "halvad" geenid või hooletud vanemad. Onju teadlased välja tulnud isegi avaldusega, et rikkamatest peredest lapsed on võimekamad kui majanduslikult halvemas olukorras olevate perede võsukesed. Oma unistuste poole püüdlemist ei takista reaalsuses ei geenid, IQ ega vanemate rahakott. Värvikaid näiteid selle kohta on rohkem kui siinkohal üles lugeda jõuaks.

Näiteks edukaks ettevõtluseks on vajalik praktiline intelligentsus ja julge pealehakkamine. Julgust on võib olla rikkast perest lapsel rohkem, vähemalt enesekindlust sirge seljaga tähtsate kontorite uksest sissemarssimiseks, kuid sellised võimed on siiski ka mingil määral arendatavad. Intelligentsust on mitut liiki. Võib eristada emotsionaalset , akadeemilist  ja praktilist intelligentsust . Just praktilise intelligentsuse määr saab sageli otsustavaks, kas ettevõtja on oma tegevuses edukas või mitte. Praktilist intelligentsust on peetud üheks asendamatuks asjatundlikkuse elemendiks. Kõrge praktilise intelligentsusega inimesed on nutikamad igapäevaste tööülesannete ja probleemide lahendamisel, sest neil on kõrgemalt arenenud võime oma tegemistest õppida. Võib öelda, et kõrge praktilise intelligentsusega inimestele on parim kool elukool.
Sellistest asjadest mõteldes tekib muidugi kohe küsimusi.. Kas võib see olla põhjuseks, miks n-ö nohikud ja kuivikud tegelevad vähem igasugu selliste kehaliste asjadega nagu näiteks sukeldumine? On ju sukeldumine selline ala, kus suur osa õppimisest tehakse vee all... Vot ei tea.. aga Hannes käis meil sukeldumiskursustel ja sellest on ka kaks suurepärast videolõiku Tagatargemate saatest:




04 November 2010

Kuidas õpivad Soome täiskasvanud?


Sellest oli võimalik aimu saada LINBA (Learning Insights in the Nordic Baltic Area) projekti raames aasta algul Joensuu õpiasutusi väisates. LINBA koondab Soome, Eesti, Läti ja Leedu täsikasvanuhariduse asjatundjaid, sealhulgas ka nende teemadega tegelevaid ajakirjanikke.
Joensuus tutvuti õpiasutusi külastades Soome täiskasvanukoolituse kogemusega. Põhja-Karjala Täiskasvanuhariduse Keskust võib võrrelda meie kutsehariduskeskustega. Aga sealne õppur on umbes 40-aastane ja enamasti on tal ka töökoht (70% õppijatest). Kooli on ta tulnud soovist või vajadusest ennast täiendada ja saada kutsetunnistus. Pagarite kursusel näiteks õppis naine, kes on juba tuntust kogunud martsipanikujukeste tegijana ja hoiab üleval ka martsipanile pühendatud kodulehte, kuid tundis puudust kutsetunnistusest.
Koolil on erinevaid rahastamisskeeme ja see võimaldab kõigi jaoks leida hea lahenduse. Kooli juhtkond rõhutas eriti kahte märksõna, millest nad oma töös juhinduvad: kompetentsipõhisus (et siin omandatud haridus võimaldaks olla edukas tööturul) ja personaalne lähenemine (konkreetse õppuri ja tööandja vajadused, töötatakse välja uusi viise, kuidas õpitut hinnata ja kontrollida).
Sama kool korradab ka suveülikoolikursusi, need on lühiajalised ja neil osalemine ei eelda kõrgharidust. Soomes tegutseb 21 suveülikooli. Põhja-Karjala Täsikasvanukoolituse Keskuse suveülikoolis, muide, kogub üha enam populaarsust autoremontimise kursus naistele.
Et saada pilti ka vabahariduslikut täiskasvanukoolitusest, tutvustati Joensuu Rahvakooli, mida  saab võrrelda meie rahvaülikoolidega. Eks viimased olegi just Soomest eeskuju saanud. Kuid rahastamine on Soomes sääraste koolide pika traditsiooni tõttu mõistagi kindlamatel jalgadel. Soomes ei sõltuta nii palju lühiajalistest projektidest.
Nagu meilgi, saab vabahariduslikus koolis õppida arvutiga seonduvat, käia erinevatel tekstiili- ja kunstikursustel, tudeerida võõraid keeli ja liigutada oma keha. Kuigi suurema osa õpingutest maksab kinni riik ja omavalitsus, jääb väike osa kursuse tasust (umbes 20%) enamasti ka osavõtja enda kanda.
Piirkonna omapära  - Venemaa lähedus - nõuab üha enam soome keele kursusi, mida võtavad venekeelsed inimesed.
Eesti koolitajatega sarnaselt nuputavad Joensuu Rahvakooli kursuste korraldajad, millise nipiga meelitada õppima mehi. Ja tunnistavad, et nad pole senini suutnud seda välja mõelda. Ida-Soome Ülikooli täiskasvanuhariduse professor Jyri Manninen soovitas neil mõelda sellele, milliseid teadmisi ja oskusi inimesed praegu vajavad, mitte mida nad võiksid soovida.” Soovidel ja vajadustel on vahe sees. Ka olete te ilmselt lihtsalt kopeerinud varasemaid menukaid kursusi, aga need on olnudki ju menukad naiste seas,” arutles Manninen.
LINBA projekti eesmärk on võrrelda eri riikide täiskasvanukoolituse poliitikaid, õppimisvõimalusi ja õppijate motivatsiooni ning tekitada ühiskonnas diskussioon täiskasvanuhariduse olukorra, väärtuste, eesmärkide ja osaluse teemal. Eestist on projektipartner Tallinna Ülikool ja seda esindavad andragoogika osakonna juhataja dotsemnt Larissa Jõgi ja lektor Kristiina Krabi.

Aivi Parijõgi
ETV haridustoimetuse saatjuht-toimetaja