Tapeedirull vs Geni ehk kuidas uurida sugupuud...

Kes ei teaks Orkutit või Facebooki? Enamik nende sotsiaalvõrgustike kasutajaid teab ka hoopis kasulikumat rakendust- Geni´t. Näiteks tean ma tänu Genile, et minu isa poolne vana-vana-vana-vana-vanaisa Hallika Hans sündis aastal 1705. Kas pole mitte võrratu teadmine? No, tegelikult ma tean seda tänu sellele, et minu tublid sugulased on selle info sinna portaali sisestanud. Geni on suurepärane portaal sugupuu uurijatele ja kõigile neile, kes  tahavad oma suguvõsa asjadega kursis olla. Näiteks on seal sellised kasulikud rakendused: sind teavitatakse sugulaste sünnipäevadest ja tähtpäevadest, saad sugulastele kirju saata ja nende pilte vaadata, saad ise enda ja oma sugulaste kohta infot lisada ja koostada perekonna albumeid. Minule isiklikult tundub, et see aitab hoida sugulastega ühendust. Pidevad  meilile saabuvad teavitused tähtpäevadest hoiavad mind suguvõsa asjuga kogu aeg kursis ja mulle meeldib see. 


Selle pärast tuligi mulle kerge muie suule, kui geneoloogide seltsi tegelased rääkisid, et nad soovitavad alustada tapeedirullile sugupuu joonistamisest .... No võib ka nii, aga ma ei usu, et nooremal põlvkonnal üldse mingeid tapeedirulle kuskil kapi põhjas vedeleb. Ka on Genis võimalik selline asi, et teed sealt oma sugupuust printversiooni ja trükid välja.. ei pea üldsegi värvipliiatsitega möllama. Tänapäeval on ka juba palju vanu dokumente ja kirikuraamatuid digitaliseeritud ning arhiiviotsinguid saab mugavalt ise kodu arvutis teha..
Ema poolsest suguvõsast tean ma vähe.. võib olla on see asi, mille ma mõnel järgmisel suvepuhkusel ette võtan.. 


Vaata videot, kus Hannes käis geneoloogia seltsil külas: 



Kaunist pühapäeva soovides, 
Astra

Muljeid täiskasvanud õppija nädala avaürituselt

“Kas teate, et täna on reede ja kolmeteistkümnes?” küsis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas meie võttegrupilt Moostes täiskasvanud õppija nädala avaüritusel.

??? “Reede küll…aga kuupäev peaks olema kaheksas,” arvutasime meie.

“Aga me ju avame täna kolmeteistkümnenda täiskasvanud õppija nädala,” muheles Lukas.

Etteruttavalt olgu öeldud, et järgmise täiskasvanud õppija nädala avaürituse tegijale on Mooste mõisa folgikojas korraldatu hea kõrge lati ette sättinud. Põlvamaa ja Mooste valla rahvas oli kogu ettevõtmise väga toredasti läbi mõelnud. Ka folgikoda ise mõjus soojalt ja hubaselt, lavale mustriliste vaipade ette kaunistuseks tõstetud tohutud kõrvitsad näitasid nii kasvatajate tublidust kui kujundajate nutikust - kõrvits nagu suur tarkust täis peanupp.

Et seekordse nädala motoks oli “Õppimine seob põlvkondi”, siis olid korraldajad sellest lähtunud ka kultuuriprogrammi kokku pannes. Kuidas vanasti (elu)tarkusi õpiti? Ikka tööd tehes ja laulumänge mängides. Paarikümne minuti jooksul said vaatajad kogeda nii äratundmisrõõmu kui ahhaa-elamust. Suurpere väiksemad liikmed mõjusid laval sedavõrd loomulikuna, et tekkis tunne - ilmselt just nii siinkandis lastele teadmisi antaksegi.

Kui enne ürituse algust fuajees kohvilaudade vahel jalutanud kassikostüümides naised võisid oma rõivastuse ja rollivalikuga ehk pisut hämmingut tekitada, siis laval sai kõik selgeks. Kassid - Jakob Hurda kassi sugulane, kes elab Tartus raamatukogus ja kohalik maakass - olid tegelased, kelle kaudu visati nalja nii linna-kui maainimeste ning nende vastandamise üle ja pilgati liiga kitsast arusaama õppimisest ja haridusest-haritusest. Vahva kava liitis vaatajaskonda ja andis just selle õige meeleolu, millesse ka järgmised esinejad ennast sobitasid.

Lihtsa pidulikkusega tunnustati esmalt Põlvamaa ja siis kogu Eesti parimaid täiskasvanud õppijaid, täiskasvanute koolitajaid, koolitussõbralikumaid organisatsioone ja omavalitsusi. Igaüks, kes lavale kutsuti aitas oma näppudega kaasa ühe omapärase punutisvaiba valmimisele.

Piduliku tseremoonia tipphetkeks oli aasta õppija eripreemia pälvinud Agor Tettermanni lavalekutsumine. Sõjaväes eluohtlikult vigastada saanud noorel mehel oli raskusi lavale tulemisega, aga kogu kojatäis rahvast seisis püsti ja plaksutas inimesele, kes kogetud raskustest hoolimata tahab poolelijäänud keskkooli lõpetada, kuigi töökoht on mehel olemas. Ringi vaadates oli näha, et inimesed pühkisid liigutuspisaraid.

Ja jälle jõuame küsimuseni - milleks õppida ka täiskasvanueas. Kindlasti mitte ainult tööelu edenemise pärast. Ehk nagu arutles sel teemal oma kõnes minister Lukas: “Hea küll, otseseid töökohti ei loonud, aga ise olen õnnelikum.Tutvusringkond on laiem, elu horisont on avaram. Saan hakkama iga elukohavahetusega, iga väljakutsega elus. See ongi täiskasvanuhariduse kõige suurem ülesanne - luua võimalusi inimesele ennast realiseerida, oma andeid avada, olla õnnelik.”

Mooste folgikojas kohatud inimesed on kindlasti õnnelikud inimesed.

Lühikokkuvõtet Moostes toimunust saab näha 6. novembri “Tagatargemate” saates.

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja

Suitsukala valmistamine on vist küll imelihtne...

vähemalt videot vaadates jääb selline mulje. Tagatargemad käis ja uuris järgi ning kalur Ain Saarepera näitas ette. 

Tubased looduse õpitoad

Nüüd hakkab minema taas pimedamaks, külmemaks, vihmasemaks... suvi on libisenud käest, aga mõnus mälestus sellest jääb. Võib olla suvel looduses ringi uidates õpitakse iseenesele märkamatult. Rabas matkates raja kõrval seal kasvavate liikide kohta tahvlitelt lugemine ei näigi eriti mingi õppimisena. Ometi on iga uue teadmise omandamine õppimine ja selline vabas vormis õppimise hea tunde võiks üle kanda ka tubasesse õpikeskkonda. Kellele looduse teemad meelt mööda on, sellele julge soovitada kaht lehekülge, kus leidub päris nauditavat õpimaterjali: Kõrv loodusesse ja Osooni lehekülg ETVs
Miks mulle need meeldivad? Sest mulle meeldivad linnud! Kahju ainult, et need linnu hääled nii lühikeselt seal looduskõrvas esitatud on...
Helidel on ka kummaliselt tugev võime utsitada fantaasiat. Näiteks looduskõrvas kuulata kõrede öist koorilaulu.. paned silmad kinni ja kuulad ja kuulad.. tervelt 39 sekundit ja siis uuesti ja uuesti...
Osooni linnuaabits on aga hea õpimaterjal, et linde üle korrata. Käisin nüüd sügisel üle pika aja taas loomaaias ja oh häbi... jube loodusteadmatu inimese tunne tekkis. Vähemalt lindudega võiks siis asi "korras" olla :)
Mõnusat e-õpet taaskord :)!
Astra

Ülikoolide viimnepäev läheneb..

Päästku end nüüd, kes päästa jõuab, sest ülikoolide viimnepäev läheneb vääramatu jõuga. Või vähemalt nii ennustab Bill Gates, ja kes suudaks kahelda Bill Gatesi sõnades? Nii rikka mehe tulevikuennustuste vastu vaielda oleks enesetapp, vähemalt majanduslikus mõttes, sest majandust Bill jagab. Niisiis ütleb Billi majanduslik vaist ja loogika seda, et ülikoolide praegune loengute vormis õpetuste jagamine osutub üsna pea otstarbetuks. On ju olemas kõiketeadev internet, kus lademes rohkem informatsiooni kui ühe kõbi professori pähe mahub. Ka on internetist pargipingil selle info laadimine, või rannas peesitades selle info läbimõtlemine hoopis mugavam. Kuna Bill Gates lähtub eelkõige rahalise kokkuhoiu printsiibist, siis tema meelest on internetist tarkuse omandamine kordades odavam kui kalli ülikooli õppemaksu maksta. Bill on muidugi ka ise suurepäraseks näiteks, et raha saab teha ka ilma ülikooli lõpetamata. Üheks suurimaks plussiks peab Bill  asjaolu, et veebis omavahel konkureerides tõusevad esile kõige paremad loengud.

Niisiis, valmistugem tulevikuks ja keskendugem e-õppele.  Aga mis asi on e-õpe?
E-õppe tutvustamiseks korraldab Tartu Ülikool 13. oktoobril e-õppe päeva  .
Ka on e-õppega tutvumiseks tehtud e-õppe ajakiri.

PS! Käesolev postitus ei ole mõeldud surmtõsise seisukohana.
Tervitustega,
Astra

Vaata ka videot, kus Tagatargemad käis uudistamas E-kursusi Tartu Kutsehariduskeskuses

Miks ja mida me peaksime õppima ka täiskasvanueas?

Sellele on ühiskond aegade jooksul pakkunud erinevaid põhjendusi. Joensuu ja Kuopio ülikoolide ühinemisel sündinud Ida-Soome Ülikooli täiskasvanuhariduse professor Jyri Manninen ütleb, et näiteks 1890 - 1920 põhjendati Soomes täiskasvanute õppimist rahvusliku arengu ja iseseisvumise vajadusega. “Kui õpid, kasvõi õpid käituma tsiviliseeritult ja ei joo, siis saame venelastest ja roostlastest vabaks, saame iseseisvaks riigiks,” selgitab Manninen toonast arusaama. Seega oli enda harimine kohustus ja vastutus ühiskonna ees.

Hiljem, 1970ndatel aastatel peeti täiskasvanueas õppimist oluliseks inimese enesearengu jaoks. Tähtis oli nn inimeseks olemine, individuaalsed vajadused ja humanistlikud ideed. Õppimist tajuti kui inimese õigust, väärtustati ka õppimiskogemust kui niisugust. “Populaarsed olid enesearengu ja kunstiga seotud kursused,” toob Manninen näite.

Tänapäeval on elukestvast õppest saanud jälle vaat et kohustus, sest seda surub peale tööturg ja tööandja. Õppimisest on saanud nii individuaalse karjääri kui ühiskondliku majanduskasvu tööriist. Neid väärtusi kannab praegune Euroopa Liidu hariduspoliitika.

Kui 1970ndail aastail nähti õppimise väärtusena inimese isiksuslikku arnegut, siis nüüd erialalist kompetentsust ja seda, et inimene oleks nö aktiivne kodanik. Seega õpitakse praegu ennekõike seda, mis on seotud tööelu nõudmistega ja erialase karjääriga. Õigemini küll - säärast õpet soosivad praegused olud. Ka hiljuti avalikustatud Riigikontrolli täiskasvanuhariduse audit peab oluliseks just tööalase kvalifikatsiooni tõstmist. Õnneks on aga meie haridus- ja teadusministeerium seda meelt, et väga oluline on ka inimeste valmidus ennast vaimselt vormis hoida ehk siis osalemine ka huvialakoolitustel. Elukestva õppe mõte on ka ju selles, et inimene areneb isiksusena, paranevad tema sotsiaalsed oskused ja tekib harjumus õppida. On tore, et Eestiski püütakse järgida pigem Põhjamaades levinud üldisemid harituse-ideaale, kui kitsalt tööelu-keskset lähenemist õppimisele. 

Aivi Parijõgi

ETV haridustoimetuse saatejuht-toimetaja