Nüüd, märtsi kuu jooksul olen ma sattunud osa võtma päris mitmest konverentsist ja seminarist. Sellistel üritustel osalemine on õpetanud mulle hästi palju seda, kuidas hästi ja huvitavat konverentsi korraldada.
Näiteks, kuidas pidada kõne, mis köidaks ja inspireeriks? Tundub selline väga hea teema kalli koolituse korraldamiseks :), aga tegelikult on asi väga lihtne. Sellistele üritustele kogunevad inimesed, kes valdavalt on juba konverentsil käsitletavate teemadega kursis ja omavad selles valdkonnas isiklikku suhtumist ja praktilist kogemust. Järelikult on hea kõne sellisele publikule selline, mis ei nämmuta mingeid vanu teada-tuntud tõdesid, vaid
vallutab kuulajad
uudse ja konkreetse infoga.
Jah, kui ma ise peaksin tulevikus sellistel üritustel esinema, näeksin ma enne ülimat vaeva, et peale triigitud pluusi ja särava esitluse annaks see ka värsket infot.
Tegelikult tahtsin ma oma konverentsi kogemustest rääkides jagada hoopis oma rõõmu koostööst. Mul on üks entusiastlik kolleeg, kes üritab meie kollektiivis koostööd edendada. Mul on selle üle ka muidugi siiralt hea meel ja ma jagan tema seisukohti ideede jagamise osas täielikult.
Sügisel nõustusingi ma selle Tagatargemate projektiga tegelema selle pärast, et mind inspireeris Doris Kareva artikkel, kus ta rääkis sellest, et tegelikult
täiskasvanu õppes on väga tähtsal kohal ka koos töötamise õppimine. Kuna Doris Kareva on minu jaoks pisut nagu arvamusliider, siis ma otsustasin, et see täiskasvanu õpe ja seega ka Tagatargemate saade on väga hea ja kasulik asi ja ma tahan sellele heale asjale kaasa aidata.
Nendel konverentsidel olen ma samuti õppinud, et parimad hetked on need, kus publik hakkab kaasa rääkima ja toimub arutelu.
Kui on tekkinud juba arutelu ja inimesed jagavad oma kogemusi ja teadmisi, siis on see juba koostöö ja sellisest suhtlusest saab tegelikult kogu seltskond kordades rohkem kasu.
